jälle jõulud??

Mul on siiralt hea meel, et ma viimasel ajal nii vähe poodides/kaubanduskeskustes käinud olen. Eile käisin Kaubamajas ja pidin sellest liftimuusika arranzheeringuga jõulutilulilust hulluma. Ma tõesti ei suuda aru saada kuidas need müüjad seal iga jummala päev vastu peavad?

Ma võin vabalt öelda, et mulle jõulud kohe üldse ei meeldi. Oleks see siis ainult selline perevärk ja verivorst ja ilu-ilu, aga ei... Iga kuradi aasta pean ma paaniliselt otsima mingeid asju, mida inimestele kinkida, mis ei oleks väikeste hiinlaste/kambodzhalaste/jms poolt 0,05 sendi eest päevas tehtud küünlajalad, barbinukud, super/spaider/hyper ja muud mehed, lõhnaküünlad, mida inimesed järgmised viis aastat kahe minuti kaupa põletavad ja muu taoline kräpp. Nojah, ma ei saa eitada, et mulle meeldib kingitusi teha ja saada, seda küll. Aga kas seda ei annaks kuidagi aasta peale ühtlasemaks levitada, et siis oleks aasta läbi lõbus olla, et jälle asju saab? (sest võidab ju ometigi see, kellel surres kõige rohkem asju on ;)). Kuna see habemega sohilapsuke juhtumisi detsembris sündis, siis miks pean mina nüüd selle eest elektroonilisi jõuluvanasid ja 278 versioonis jingle bellsi kuulama (no offence, kristlased)?

Ja kummaline on see, et iga aastaga avastan ma üha hiljem, et jubaongijõulud! Arvestades, et tänavu jõudis see mulle kohale alles eile, siis võib oletada, et paari aasta pärast avastan ma vahetult enne jõululaupäeva, et ohoo...

PANGE KINNI NEED JÕULUD, PALUN!

Ja veel üks asi... mikspärast on populaarsed superkangelased superman ja spiderman ja batman aga mitte snowman? Mis siis, et tal ei ole latekskostüümi sobituvat keha ja ta ei oska mööda seina üles ronida. Mismõttes nad diskrimineerivad kolme palliga albiinosid??? Maailm on ikka niii ebaõiglane!

vanamuttidest jne

Kuigi ma arvan, et mitmete inimeste nõudmine, et ma blogi kirjutamist jätkaksin on puhas viisakus ja hoolimata sellest, et igapäevaelu ei ole vahest nii põnev kui reisielu, ei saa ma oma grafomantilisi kalduvusi rohkem vaka all hoida ja jätkan. Isegi kui keegi ei loe ja isegi kui need vähesed kurjast vaimust vaevatud ja segaduses inimesed, kes loevad, seda lolluseks peavad :)

minu tänase sissekande muusadeks on kõik need äärmiselt "toredad" pika elukarjääriga olevused, keda ma täna trollibussis number 3 kohtasin. Olgu, ise olen loll, et otsustasin sõita ühistranspordiga vanamutt-ekspressi tipptunnil ehk siis 11-12 paiku kui neil juba pikk päev seljataga ja turult kõik asjad juba ostetud. Seisin kiilutuna rohelise mantliga tädi ja hiigelsuure sinise mantliga vene rahvusest härra (kellel oli ilmtingimata vaja iga minuti järel rögiseda) vahel ja mõtlesin endamisi, et mikspärast vanad inimesed ennast ei pese. Või on see mingi spetsiifiline pensionäriparfüüm, mida nad nooremate ja suhteliselt hea haistmismeelega inimeste endast eemale peletamiseks kasutavad? Esimesed kolm peatust suutsin ma ennast veel suhteliselt rahulikuks sundida, aga kui see vanurivoog trolli ei peatunud ja MITTE KEEGI MAHA EI LÄINUD....hakkasin vaikselt närvi minema. Ning mis kõige hullem.... oleks siis mina olnud see, kes seal trügis ja haises... aga mina olin see kes sai kohutavalt mürgiste pilkude osaliseks. Sest ma seisin ju ees ja takistasin neil vaba juurdepääsu ukse juurde... kolm peatust enne õiget peatust.

Ja tüüpilise eestlasena ma muud ei teinudki... seisin seal virila ja abipaluva naeratusega, sest vanainimestega peab ju viisakas olema, ja läksin omaette närvi, vandusin, et ei sõida iial enam ühistranspordiga ja tulin ning valasin oma viha internetti :)

Peale selle käisin täna notaris ja tsikk, kes seal mu dokumente vastu võttis vaatas mind kui rahvavaenlast nr.1. Aga milles mina süüdi olen?

Ma saan aru küll, et on november ja päikest ei ole ja pinss on väike ja mees petab, aga mismõttes on võõrad inimesed selles süüdi? Mina ju ei tee igale vastutulevale inimesel nägu nagu ma tahaks ta ära tappa. Kuigi ma tõepooles ehk ei käi tänaval ringi kui maapealne päikseke... ei ole ma ka pideva urr-urr näoga.

Eelmisel neljapäeval, kui ma oma hispaania keele tundi läksin, tegin teel Balti jaamast Vene tänavale väikest sotsiaalset eksperimenti ja kõndisin ringi naerunäoga. No ja olgem ausad, pooled nendest inimestest, kellele ma naeratasin vaatasid mind pilguga, mille osaliseks saavad tavaliselt see mees, kes Siili tänava piirkonnas suurte kilekottidega ringi käib ja ennast käsipeeglist vahib ning vanamutt, kes üleni valgesse riietatult mööda Tallinna tänavaid käib ja roppusi lõugab. Päris teisele poole tänavat küll keegi ei läinud.

Novot... aga eks igaüks saab oma novembrispliiniga isemoodi hakkama. Mina vingun vahetpidamata, et kõik on kurjad :D