Oi, sina siin :)
No hea küll. Kuna ma ajasin oma ujumisajad sassi (sest siin ei ole nii, et marsid suvalisel hetkel basseini ja muudkui ujud) ja selleni on aega, kui ma Gresiate juurde õhtust sööma lähen, ja tööd pole ma kunagi viitsinud teha... siis mul ei olegi muud varianti kui kirjutada ja matet rüübata. Nagu vanem argentino kunagi :) Kõht on veits tühi, aga noh ei ole õige aeg söömiseks onju. Ja argentiinlasel on vähe asju, mis on talle olulisemad kui söögikellaaegadest kinnipidamine. Ma olen siin ikka kordi imeliku pilgu osaliseks saanud, kui ma teatan näiteks kell 12, et ma söön nüüd hommikust...
Veel asi, millest kohalikud aru ei saa... kuidas on võimalik näiteks võileiva kõrvale kohvi (või mõnda muud kuuma jooki juua). Ühe korra ma tegin seda ja hiljem räägiti minust müütilisi lugusid (päris rahvajutu mõõtu ei võtnud, aga palju ei puudunud ka). Üldiselt siin see "söön millal tahan ja milliseid gurmantilisi kombinatsioone tahan" eriti sallitav ei ole :D
Ja kuigi ma olen kohaliku söömiskombed (nii selle head kui ka halvad küljed) omandanud, lööb minus ikka aeg-ajalt välja see eestlane, kes tahab kell 18 õhtul õhtust süüa. Aga see nali jääb täna ära, sest kui sa oled korra argentiina perekonnas söömas käinud, siis... no tervise huvides ma lihtsalt ei söö praegu, eks :D
Kui juba söögist rääkimiseks läks, siis olin eelmisel nädalal mingi toidumürituse sarnase asjaga pikali maas. Võin julgelt tunnistada, et mul ei ole väääääga ammu niii halb olnud ja ma olen päris kindel, et kui hästi vaadata, siis võib minu voodi ja vannitoa vahelisel alal põrandas märgata väikest sissetallatud rajakest. Ise kahtlustan selles kurjas olekus Tšiili Vabariigist pärinevat külmutatud lõhet. Kuigi maitse ei olnud halb ja kuupäevadega oli ka justkui kõik korras, aga mine tea. Korraks tekkis mul isegi väike konspiratsiooniteooria (asjad, mida su fantaasia genereerib, kui sul on kolmandat päeva väga paha olla ja sa midagi süüa ei suuda), et kõige selle taga on Argentiina lehmatööstus, mis on võtnud eesmärgiks kõik kalasööjad maha murda ja kala lihaga asendada. Kui see nii peaks olema, siis tuleb tunnistada nende võitu. Hetkel ei suuda ma isegi kalapoest ilma hetkelist näost roheliseks värvumist. Ehk läheb ikka üle :D
Enne haigestumist käisin ühe sõbra kodus pühapäevasel asadol. Ohsajuudas. Tuli kohe väga meelde, miks mulle siinsed inimesed nii meeldivad :) Suurejoonelisel kogunemisel oli minu sõbra perekond täies koosseisus (sealhulgas väga jumalakartlik vanaema ja ateistist meister-lihagrillija vanaisa ning peretütre koolikaaslase vanemad Entre Riose provintsist). Söök oli tõesti maitsev ja inimesed väga toredad. Oma eestlase staatusest tulenevalt sain hoobilt seltskonna tähelepanu keskpunktiks. Mis tähendas seda, et minu auks öeldi toost (võib kolm korda pakkuda, kas ma punastasin ennast ogaraks või mitte) ja ma pidin pidevalt seletama asju Eesti kohta (märgatavalt meeldivam tegevus kui olla toostiobjekt). Minu jaoks kõige naljakam hetk oli muidugi see, kui vanaema (see tõsiusklik) küsis, et mis usk Eestis on ja mina vastasin, et suures enamuses on kõik luterlased, aga väga paljud ikkagi kirikus ei käi. Selle peale küsis vanaema, et kas sa usud jumalasse ja mina kohe vastu, et ei. Oleksin vist pidanud mingi umbluuma vastuse andma, sest vanaema silmad läksid suuureks ja ta küsis "aga kas sa siis ei usu millesegi". Vanaisa istus toa teises nurgas käed risti rinnal ja itsitas. Ilmselt olin sattunud mingi vana perevaidluse ohvriks vms :D Aga muidu olid väga toredad kõik.
Kui söök ja magustoit söödud hakati miskipärast rääkima napsudest. Ning selleks, et jutt puhtalt teoreetiliseks ei jääks hakkas Martini ema erinevaid jooke lauale tassima, et inimesed saaksid degusteerida. Degustatsiooniobjektide seas olid muuhulgas, kodus tehtud limoncello (sidrunikooreliköör, päris hea), kodus tehtud amaretto (päris halb:D) ja TADAAAAAH Viru Valge arbuusiversioon :D Selle olin ma siia tulles Martinile kinkinud ja ma imestasin, et see siiani alles on :D Ja loomulikult ostus see äärmiselt populaarseks (mis võis muidugi ka olla tingitud sellest, et ma olin samas ruumis ja nad ei saanud seda minu nähes lillepotti sülitada). :D Aga noh, minu jaoks ei ole ka tavaline, et viina niimoodi mekutatakse nagu see mingi imehea asi oleks :D Viina pannakse ikka kokteili sisse (palun keegi saatke mulle jõhvikamahla :D) või siis haljas ja härmas :D aga ma jätsin selle neile targu ütlemata, ei ole neil vaja teada, et me üks paras joodikrahvas oleme :D
Ühtekokku võttis söögiaeg 7 tundi, millest söömist kui sellist oli ehk 2 :) Selline see argentiina värk on, põhirõhk on ikka suhtlemisel ja pläkutamisel ja ükskõik kui võõras sa ka poleks, kohe võetakse omaks ja kästakse tagasi tulla (Martini vanaema pidi mingeid spets empanadasid tegema) :D No eks ma lähen, kui mind seda amarettot jälle jooma ei sunnita :)
Igapäevastest teemadest niipalju, et tundub, et vähemalt hetkeks on valitsuse ja maameeste mäsu otsa saanud. Teema saadeti parlamenti ja parlament otsustas, et see ekspordimaksudevärk ei lähe ikka läbi. Otsustavaks sai asepresident Cobose EI, mille tõttu maamehed peavad teda nüüd pühameheks ja valitsuse pooldajad Juudaseks. Aga vähemalt tõi see ajutiselt selles osas riiki rahu. Ma rõhutan ... AJUTISELT. Niipea kui see jama maha rahunes hakkasid Cordobas möllutama mingi pensioniseaduse vastased ja vähemalt telepildi järgi tundub, et väga rahulik mäsu see pole. Samuti pole viimased kolm päeva Buenos Aireses öösiti bussid liikunud, sest bussijuhid protestivad selle vastu, et neil pole turvaline öösiti töötada (eelmine nädal susati kaks bussijuhti surnuks). See on vähemalt selline protest, mis on täiesti mõistetav ja toetatav. :) Taksojuhid on õnnelikud :)
Veel minu uudiste kohta, et liitusin täna ühe heategevusorganisatsiooniga (LIFE Argentina www.lifeargentina.org). Lihtsalt, et teha midagi head ja ma olen alati vabatahtlikuna tegutseda tahtnud :) Laupäeval lähen siis esimest korda lastega tegelema :D
Ahjaa, ma ei saa ikka mainimata jätta oma printsessielu inimesena, kellel on koristaja :D Noemi on mul siin nüüd ühe kuu kord nädalas koristamas käinud ja ma ikka ei harju ära :D Iga kord on selline tunne, et ma peaks enne veidi koristama, kui ta koristama tuleb. Teisest küljest... ükspäev ajasin tassi ümber ja pidin tükk aega otsima enne kui põrandapesulapi üles leidsin. Ohtlik värk ma ütlen :D Ta teeb isegi mu voodi korda, kui ma olen selle sassi juhtunud jätma. Aga see mulle ei meeldi, sest ta teeb seda nagu hotellides tehakse. Lina ja tekk topitakse madratsi vahele kinni ja siis sa pead jõuga rebima enne kui sa selle sealt välja saad :D
Ja iga kord kui ma piinlikusest itsitades räägin, kuidas ma paaniliselt nõusid pesen enne kui mu koristaja tuleb vaatavad argentiinlased mind imelikult. Sest siin on peaaegu igal inimesel keegi, kes koristamas käib.
Siis sain veel kokku ühe eesti tüdrukuga, kes siin ajutiselt viibis. NIIIIIIIIIII hea oli eesti keeles pläkutada :D Kuigi ma olen sunnitud tunnistama, et mul on hakanud esinema hetki, kus ma pean mingit sõna mõned hetked välja mõtlema enne kui öelda saan. See on pisut alarmeeriv. Pean ikka oma blogi tihemini kirjutama hakkama :)
Vot siuksed lood :)
Vesi sai otsa ja ma pean nüüd orienteeruma hakkama, sest ma pole varem bussiga Beto juurde läinud siit :D Head teed mulle! =)
besos
31 juuli, 2008
02 juuli, 2008
koopainimestest ja muust
No tere!
Öelda, et sellest ajast kui ma viimati siia blogisse kirjutasin on palju mett verre voolanud oleks ilmselge ... mis see liialduse vastandsõna nüüd oligi??? No saate aru küll.
Et miks ma ei ole ammu kirjutanud? Esiteks see ilmselge inimlik viitsimatus :D Teiseks, oli kiire :) Õde oli siin ja oli muudki teha kui romaani kirjutada. Kolmandaks, ma tegin vahepeal nii palju tõlketööd, et kui ma oma töö pärast kirjutamise olin lõpetanud, siis tundus see lõbu pärast kirjutamine enam mitte nii lõbus. Ja kolmandaks...või see oli juba neljandaks... jah, neljandaks, mida ma siin ikka kirjutan kuidas ma iga päev poes käin ja tööd teen :D
Aga nüüd tuli mul viitsimine tagasi, vist :p
Alustame siis suvalises järjekorras asjadest, millest ma veel kirjutanud ei ole :)
1. Kui mu õde ja tema pikkpoiss siin olid, siis me käisime Põhja-Argentiina ilusates kohtades :) Iguazu koskesid vaatamas ja Salta-Jujuy indiaani-tüüpi piirkonda. Kui enne oli Perito Moreno liustik kõige impressiivsem asi, mida ma kunagi näinud olen, siis tuli nüüd Iguazu (ja eriti Kuradikurk ja eriti kuuvalguses vaadatuna) ja kikkis Perito Moreno ässa nii et tolmas. Suu oli ammuli ja sõnad "apppi" ja "issandkuiilus" suurendasid järsult oma kohalolekutihedust minu sõnavaras. Vabalt võib öelda, et kui on väikseimgi võimalus sinnakanti minna ja kui keegi sellisel juhul mõtleb, et "aaaaaahhh, mis ma sellest kosest ikka vahin" siis seesinane persoon võib ennast silmapilkselt pimedusega lööduks tunnistada. Soovitusena võib muidugi öelda ka seda, et kui on plaanis võtta Iguazus paadisõit, mille kestel solgutatakse teid koskede alt läbi (mis on tõõõõõsiselt lõbus :D) siis tasub vahetusriided kaasa võtta. Seda sellepärast, et selle sõidu jooksul saab korraliku kontideni survepesu ja ma arvan, et ma olin kuni maksani täiesti läbivettinud. Ja peale seda ei ole treppidest just kõige lihtsam üles vantsida, sest va teksapüksid kisuvad sind teises suunas tagasi. Lõbusust see ometigi ei vähenda :D
Salta ja Jujuy piirkond olid ka lahedad. Seal elab Argentiina kõige suurem argentiinlaste kogukond ja oh juudas, mis kohti seal on. Mägedes on väiksed mudaonnidega majad, kus kohalikud indiaanlased siis pesitsevad ja kokapuulehti nätsutavad. Me ostsime kah neid (sest kuni 100gr isiklikuks kasutamiseks on seaduslik) aga noh :D Ma kahtlustan, et kas meile kui lollidele turistidele müüdi kaselehti või siis tõesti tuleb pesapallisuurune nutsak endale põske toppida, et see värskendav effekt tekiks :D
2. Kolisin! Kuna mu sõber Tomas otsustas, et USAs ikka ei ole niii tore olla ja Argentiina on ikka palju parem, siis pidin ma otsima endale uue pesa, sest on talv ja palmi all ei taha väga elada. Kuigi kui Eesti talvega seda siinset talve võrrelda, siis on see ikka lust ja lillepidu (mõni päev on päris külm - ca +5 C või nii, aga järgmine päev võib jälle +20 olla). Aga noh, arvestades minu mugavust, siis pappkastielu ei ole päris minu stiil. Asusin siin otsingutele, ilmselge skepsisega. Lühiajaline üürimine on siin ikka üks ebameeldiv tegevus. Väljamaalastelt kooritakse seitse nahka, kuigi reeglina on korterid, mida pakutakse ilusad ja korralikult varustatud jne. Lõppkokkuvõttes leidsin ma endale superkena kahetoalise (RÕDUGA!) korteri, mis on ainult 5 kvartalit vanast kohast edasi. Elan nüüd põhimõtteliselt Botaanikaaia kõrval :D Ja kui keegi küsib, et kus ma elan ja ma ütlen, et Ugarteche, siis vaadatakse mind mõistvalt, noogutatakse ja ilmselt nähakse mu pea kohal euro/dollari märki hõljumas. siin tänaval pidi elama paras posu rikkureid. nojah :D Kuna Argentiinas on väga oluline see, kuidas asjad tunduvad ja mitte see, kuidas tegelikult on... siis ma ei hakka kedagi ka veenma selles, et ma just kaaviarivannis ei käi :)
Kuigi... aasta nali on see, et mul on oma koristaja :D Omanikud tahtsid, et mul käiks kord nädalas koristaja ja hoiaks kõik korras. Siin on see koristajatädi käimine nii nii tavaline, et mulle mõnikord tundub, et asi ei ole üldse kodude korrashoidmises vaid pigem selles, et inimesed, kellel on rohkem annavad inimestele, kellel on vähem. Ilmselt doktorikraadiga koristajaid siin ei kohta ja tavaliselt tulevad nad ikka kuskilt kaugelt linnaosast. Minu oma (Noemi) tuleb Liniersist, millel ei ole just kõige parem kuulsus. Aga karta polevat midagi, sest ta käib mu korteri omaniku ja poolte tema sugulaste kodusid koristamas, nii et :) Näis :D Siiani pole ta veel ühtegi tretti teinud. Täna tuli, aga siis juhtus selline nali, et sel hetkel kui ma magamistoas lampi põlema panin käis ilgem kõmakas ja korteris ükski asi enam ei põlenud ega töötanud. Näppisin siis neid nuppe (no need, mida näpitakse, kui elekter ära läheb) aga ei midagi :D Kutsusin majahoidja, aga tema ütles et ei siia peab ikka elektriku kutsuma. Helistasin omanikule ja ta ajas asja. Ei läind kolme tundigi kui onkel kohale tuli. Ma jõudsin juba vahepeal närvi minna ja endale ette kujutada, kuidas mul töö tegemata jääb ja ma pean siin õhtul küünlavalgel külmetama :P Selline optimist olen siis :D Aga kuna ma siin kirjutan, siis järelikult olen ma jälle elektrifitseeritud :D Mõnnaaaaaa :D panin kohe kõik lambid põlema :D
Olen vist veidi segi pööranud :p
3. Hakkasin ujumas käima!! Jaa! Otsisn pikemat aega kohta, kus ennast liigutada saaks, aga väga paljusid ujulaid ei leidnud. Ja siis ükspäev kõndisin niisama ringi ja oppaaa :) Vanast kodust oli umbes 10 mintsa kõndida, uuest on 5 või vähem :) Odavam, kui Eestis ja nüüd pole mul mingit vabandust, et aaaaaa nii kaugel, ei viiiitsiii... Nutan ja lähen. Esimest korra basseini hüpates oli küll naljakas. Vesi oli nagu Eestis lastebasseinides on, tundisn ennast ikka päris pingviinina :D Aga nüüd olen ära harjunud ja eile näiteks tundus vesi isegi veits jahe. Või oli see sellest, et ma seal 1,5 tundi sehmisin, ei tea.
Teine naljakas asi on seal see, et peab läbima arstliku kontrolli enne kui basseini lubatakse (tegelikkuses keegi ei kontrolli, kas sul see arsti kleeps on kaardi peal või ei). Läksin siis meediku tuppa. Selline 1.50 paks kiilakas kutt. Seletab, et ma pean minema riietusruumi (alumisel korrusel) ja trikoo selga panema ja siis tagasi tema juurde tulema (ülemisel korrusel) ja siis tema vaatab mind üle. Khmm, no ei ole suuremat tahtmist triksi väel mööda ilma ringi kalpsata (ja ma ei ole kedagi kunagi seda tegemas näinud seal). Aga siis onkel ütleb mulle, aga noooh, sul on selline nägu, et sul ei ole haigusi, võta kingad jalast ära, ma vaatan su varbaid. Ja oligi kõik.. Nii need asjad Argentiinas käivad :p Lükkad leti alt 20 pesose või volksutad siniseid silmi ja asjad lahenevad imeväel. Mõnikord on see tore... mõnikord niimitteväga.
4. Jätkan enda tõestamist friigimagnetina. Jah, see on nii tõsine asi, et vajab kohe eraldi punkti. Ma olen nii mõnelegi juba jutustanud oma erakordsest friigilikust 100 m ühel suvalisel õhtupoolikul suvalisel tänaval Palermos. Aga see on nii hea lugu, et korrakem seda veelkord. Astusin rahulikult kodu poole (olgu, ei olnud just väga tavaline õhtu, sest pooled buenosaireslased olid tänavatel ja kolkisid maameeste toetuseks potte ja panne). Astun ja astun ja vastu tulevad kaks meesterahvast. Olen omandanud juba teatava vilumuse ja ma juba näen, kui mulle midagi ütlema hakatakse. Aga seekord ei tulnud sealt midagi tavalist. Tuli hoopis... "uh, kakaja krasavitsa". No seda ma tõepoolest EI OODANUD. nüüd ma muudkui kirun end, et ma suu ammuli vahtima jäin ja talle mõnda Talseni-Reinu õpetatud venekeelset kaunissõna tema poole ei lennutanud. Aga ma olin tõepoolest shokis :D Kõndisin siis shokeerituna veidi maad edasi. Üks mees karjub mulle... "mirame mirame" (vaata mind, vaata mind (aga mitte Bläk rokiti moodi). Ma igaks juhuks ei vaata ja kõnnin edasi. Karjub uuesti. Ema Teresa minus (LOLL EMA TERESA) tõstis pead ja mõtles, et äkki inimesel on mure ja vajab abi. Peatusin siis hetkeks (kõhklevalt)... tema hüüab selle peale "sabes que tomo viagra" (tead ma kasutan viagrat). Nojah, mis seal siis ikka....selles osas ei sooviks ma teda kuidagi aidata.... ja kasutan oma oskuslikku loll-turist-meetodit ja hüüan talle vastu "NO ENTIENDO" (maisaaaru) ja kõnnin edasi. Kiiresti kõndisin, otse koju.... vältimaks igasugust edasist veidrust, millega ma kokku oleksin võinud puutuda. Ärge saage valesti aru, kellel olekski midagi selle vastu, kui sulle midagi ilusat öeldakse. Aga see viimane... no ma palun.
Eelmisel nädalal kõndisin tänaval ja politseiauto sõitis mööda... politseionu pistis pea aknast välja, hüüdis "hermooosaaaaa" ja andis signaali.
Üle-eelmisel nädalal tulin taksoga õhtul Beto juurest... ja taksojuht andis mulle oma numbri, et kui ma peaks temaga välja tahtma minna.
Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et ooo vaadake, küll ma olen ikka kaunitar ja popp mutt siinsete pässide hulgas. Vaid selleks, et te saaksite aru millises Tarantino filmis ma siin päev-päevalt viiblen! Ja kui te keegi teate mõnda posijat, kes võtab maha friigimagneteid, siis andke teada :D
Muidu on Argentiina elu nagu Argentiina elu ikka. Koguaeg keegi protestib. Telekanalites räägitakse enamasti sellest, kes kellega salasuhet peab ja kes "tantsud tähtedega" saates liiga pornograafilisi poose võttis. Ja seda kõikidel kanalitel. Ma vist ühe korra nägin riigitelevisiooni uudistes ühte välisuudist...
Vot sellised lood :D
Ma lähen nüüd ujuma :D
Öelda, et sellest ajast kui ma viimati siia blogisse kirjutasin on palju mett verre voolanud oleks ilmselge ... mis see liialduse vastandsõna nüüd oligi??? No saate aru küll.
Et miks ma ei ole ammu kirjutanud? Esiteks see ilmselge inimlik viitsimatus :D Teiseks, oli kiire :) Õde oli siin ja oli muudki teha kui romaani kirjutada. Kolmandaks, ma tegin vahepeal nii palju tõlketööd, et kui ma oma töö pärast kirjutamise olin lõpetanud, siis tundus see lõbu pärast kirjutamine enam mitte nii lõbus. Ja kolmandaks...või see oli juba neljandaks... jah, neljandaks, mida ma siin ikka kirjutan kuidas ma iga päev poes käin ja tööd teen :D
Aga nüüd tuli mul viitsimine tagasi, vist :p
Alustame siis suvalises järjekorras asjadest, millest ma veel kirjutanud ei ole :)
1. Kui mu õde ja tema pikkpoiss siin olid, siis me käisime Põhja-Argentiina ilusates kohtades :) Iguazu koskesid vaatamas ja Salta-Jujuy indiaani-tüüpi piirkonda. Kui enne oli Perito Moreno liustik kõige impressiivsem asi, mida ma kunagi näinud olen, siis tuli nüüd Iguazu (ja eriti Kuradikurk ja eriti kuuvalguses vaadatuna) ja kikkis Perito Moreno ässa nii et tolmas. Suu oli ammuli ja sõnad "apppi" ja "issandkuiilus" suurendasid järsult oma kohalolekutihedust minu sõnavaras. Vabalt võib öelda, et kui on väikseimgi võimalus sinnakanti minna ja kui keegi sellisel juhul mõtleb, et "aaaaaahhh, mis ma sellest kosest ikka vahin" siis seesinane persoon võib ennast silmapilkselt pimedusega lööduks tunnistada. Soovitusena võib muidugi öelda ka seda, et kui on plaanis võtta Iguazus paadisõit, mille kestel solgutatakse teid koskede alt läbi (mis on tõõõõõsiselt lõbus :D) siis tasub vahetusriided kaasa võtta. Seda sellepärast, et selle sõidu jooksul saab korraliku kontideni survepesu ja ma arvan, et ma olin kuni maksani täiesti läbivettinud. Ja peale seda ei ole treppidest just kõige lihtsam üles vantsida, sest va teksapüksid kisuvad sind teises suunas tagasi. Lõbusust see ometigi ei vähenda :D
Salta ja Jujuy piirkond olid ka lahedad. Seal elab Argentiina kõige suurem argentiinlaste kogukond ja oh juudas, mis kohti seal on. Mägedes on väiksed mudaonnidega majad, kus kohalikud indiaanlased siis pesitsevad ja kokapuulehti nätsutavad. Me ostsime kah neid (sest kuni 100gr isiklikuks kasutamiseks on seaduslik) aga noh :D Ma kahtlustan, et kas meile kui lollidele turistidele müüdi kaselehti või siis tõesti tuleb pesapallisuurune nutsak endale põske toppida, et see värskendav effekt tekiks :D
2. Kolisin! Kuna mu sõber Tomas otsustas, et USAs ikka ei ole niii tore olla ja Argentiina on ikka palju parem, siis pidin ma otsima endale uue pesa, sest on talv ja palmi all ei taha väga elada. Kuigi kui Eesti talvega seda siinset talve võrrelda, siis on see ikka lust ja lillepidu (mõni päev on päris külm - ca +5 C või nii, aga järgmine päev võib jälle +20 olla). Aga noh, arvestades minu mugavust, siis pappkastielu ei ole päris minu stiil. Asusin siin otsingutele, ilmselge skepsisega. Lühiajaline üürimine on siin ikka üks ebameeldiv tegevus. Väljamaalastelt kooritakse seitse nahka, kuigi reeglina on korterid, mida pakutakse ilusad ja korralikult varustatud jne. Lõppkokkuvõttes leidsin ma endale superkena kahetoalise (RÕDUGA!) korteri, mis on ainult 5 kvartalit vanast kohast edasi. Elan nüüd põhimõtteliselt Botaanikaaia kõrval :D Ja kui keegi küsib, et kus ma elan ja ma ütlen, et Ugarteche, siis vaadatakse mind mõistvalt, noogutatakse ja ilmselt nähakse mu pea kohal euro/dollari märki hõljumas. siin tänaval pidi elama paras posu rikkureid. nojah :D Kuna Argentiinas on väga oluline see, kuidas asjad tunduvad ja mitte see, kuidas tegelikult on... siis ma ei hakka kedagi ka veenma selles, et ma just kaaviarivannis ei käi :)
Kuigi... aasta nali on see, et mul on oma koristaja :D Omanikud tahtsid, et mul käiks kord nädalas koristaja ja hoiaks kõik korras. Siin on see koristajatädi käimine nii nii tavaline, et mulle mõnikord tundub, et asi ei ole üldse kodude korrashoidmises vaid pigem selles, et inimesed, kellel on rohkem annavad inimestele, kellel on vähem. Ilmselt doktorikraadiga koristajaid siin ei kohta ja tavaliselt tulevad nad ikka kuskilt kaugelt linnaosast. Minu oma (Noemi) tuleb Liniersist, millel ei ole just kõige parem kuulsus. Aga karta polevat midagi, sest ta käib mu korteri omaniku ja poolte tema sugulaste kodusid koristamas, nii et :) Näis :D Siiani pole ta veel ühtegi tretti teinud. Täna tuli, aga siis juhtus selline nali, et sel hetkel kui ma magamistoas lampi põlema panin käis ilgem kõmakas ja korteris ükski asi enam ei põlenud ega töötanud. Näppisin siis neid nuppe (no need, mida näpitakse, kui elekter ära läheb) aga ei midagi :D Kutsusin majahoidja, aga tema ütles et ei siia peab ikka elektriku kutsuma. Helistasin omanikule ja ta ajas asja. Ei läind kolme tundigi kui onkel kohale tuli. Ma jõudsin juba vahepeal närvi minna ja endale ette kujutada, kuidas mul töö tegemata jääb ja ma pean siin õhtul küünlavalgel külmetama :P Selline optimist olen siis :D Aga kuna ma siin kirjutan, siis järelikult olen ma jälle elektrifitseeritud :D Mõnnaaaaaa :D panin kohe kõik lambid põlema :D
Olen vist veidi segi pööranud :p
3. Hakkasin ujumas käima!! Jaa! Otsisn pikemat aega kohta, kus ennast liigutada saaks, aga väga paljusid ujulaid ei leidnud. Ja siis ükspäev kõndisin niisama ringi ja oppaaa :) Vanast kodust oli umbes 10 mintsa kõndida, uuest on 5 või vähem :) Odavam, kui Eestis ja nüüd pole mul mingit vabandust, et aaaaaa nii kaugel, ei viiiitsiii... Nutan ja lähen. Esimest korra basseini hüpates oli küll naljakas. Vesi oli nagu Eestis lastebasseinides on, tundisn ennast ikka päris pingviinina :D Aga nüüd olen ära harjunud ja eile näiteks tundus vesi isegi veits jahe. Või oli see sellest, et ma seal 1,5 tundi sehmisin, ei tea.
Teine naljakas asi on seal see, et peab läbima arstliku kontrolli enne kui basseini lubatakse (tegelikkuses keegi ei kontrolli, kas sul see arsti kleeps on kaardi peal või ei). Läksin siis meediku tuppa. Selline 1.50 paks kiilakas kutt. Seletab, et ma pean minema riietusruumi (alumisel korrusel) ja trikoo selga panema ja siis tagasi tema juurde tulema (ülemisel korrusel) ja siis tema vaatab mind üle. Khmm, no ei ole suuremat tahtmist triksi väel mööda ilma ringi kalpsata (ja ma ei ole kedagi kunagi seda tegemas näinud seal). Aga siis onkel ütleb mulle, aga noooh, sul on selline nägu, et sul ei ole haigusi, võta kingad jalast ära, ma vaatan su varbaid. Ja oligi kõik.. Nii need asjad Argentiinas käivad :p Lükkad leti alt 20 pesose või volksutad siniseid silmi ja asjad lahenevad imeväel. Mõnikord on see tore... mõnikord niimitteväga.
4. Jätkan enda tõestamist friigimagnetina. Jah, see on nii tõsine asi, et vajab kohe eraldi punkti. Ma olen nii mõnelegi juba jutustanud oma erakordsest friigilikust 100 m ühel suvalisel õhtupoolikul suvalisel tänaval Palermos. Aga see on nii hea lugu, et korrakem seda veelkord. Astusin rahulikult kodu poole (olgu, ei olnud just väga tavaline õhtu, sest pooled buenosaireslased olid tänavatel ja kolkisid maameeste toetuseks potte ja panne). Astun ja astun ja vastu tulevad kaks meesterahvast. Olen omandanud juba teatava vilumuse ja ma juba näen, kui mulle midagi ütlema hakatakse. Aga seekord ei tulnud sealt midagi tavalist. Tuli hoopis... "uh, kakaja krasavitsa". No seda ma tõepoolest EI OODANUD. nüüd ma muudkui kirun end, et ma suu ammuli vahtima jäin ja talle mõnda Talseni-Reinu õpetatud venekeelset kaunissõna tema poole ei lennutanud. Aga ma olin tõepoolest shokis :D Kõndisin siis shokeerituna veidi maad edasi. Üks mees karjub mulle... "mirame mirame" (vaata mind, vaata mind (aga mitte Bläk rokiti moodi). Ma igaks juhuks ei vaata ja kõnnin edasi. Karjub uuesti. Ema Teresa minus (LOLL EMA TERESA) tõstis pead ja mõtles, et äkki inimesel on mure ja vajab abi. Peatusin siis hetkeks (kõhklevalt)... tema hüüab selle peale "sabes que tomo viagra" (tead ma kasutan viagrat). Nojah, mis seal siis ikka....selles osas ei sooviks ma teda kuidagi aidata.... ja kasutan oma oskuslikku loll-turist-meetodit ja hüüan talle vastu "NO ENTIENDO" (maisaaaru) ja kõnnin edasi. Kiiresti kõndisin, otse koju.... vältimaks igasugust edasist veidrust, millega ma kokku oleksin võinud puutuda. Ärge saage valesti aru, kellel olekski midagi selle vastu, kui sulle midagi ilusat öeldakse. Aga see viimane... no ma palun.
Eelmisel nädalal kõndisin tänaval ja politseiauto sõitis mööda... politseionu pistis pea aknast välja, hüüdis "hermooosaaaaa" ja andis signaali.
Üle-eelmisel nädalal tulin taksoga õhtul Beto juurest... ja taksojuht andis mulle oma numbri, et kui ma peaks temaga välja tahtma minna.
Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et ooo vaadake, küll ma olen ikka kaunitar ja popp mutt siinsete pässide hulgas. Vaid selleks, et te saaksite aru millises Tarantino filmis ma siin päev-päevalt viiblen! Ja kui te keegi teate mõnda posijat, kes võtab maha friigimagneteid, siis andke teada :D
Muidu on Argentiina elu nagu Argentiina elu ikka. Koguaeg keegi protestib. Telekanalites räägitakse enamasti sellest, kes kellega salasuhet peab ja kes "tantsud tähtedega" saates liiga pornograafilisi poose võttis. Ja seda kõikidel kanalitel. Ma vist ühe korra nägin riigitelevisiooni uudistes ühte välisuudist...
Vot sellised lood :D
Ma lähen nüüd ujuma :D
Tellimine:
Postitused (Atom)
