1. Buenos Aireses on öösiti tänaval näha koerasuuruseid prussakaid. Ausalt!
2. Kui Buenos Aireses vihma sajab, siis sajab nagu oavarrest (kuigi ma ei ole kunagi aru saanud, mis see oavars vihma kogusesse puutub, kui just ei ole tegemist mingi mutantoavarrega) ja sa saad kontideni märjaks, kui sa vastavaid isikukaitsevahendeid ei kasuta.
3. Kogemustel tuginedes võib öelda, et vihma ajal ei ole varbavaheplätju just kõige optimaalsem jalavari (kuigi öelda, et varbavaheplätu jalga varjab oleks ilmselge valetamine) seoses võimalusega, et see sul vihmast tingitud jalalibeduse tõttu ühe 100 meetrise kvartali läbimisel kaks korda jalga üritab lasta (saate aru nüüd, kui ebanormaalne eesti keel olla võib?)
4. Täna saan oma esimese palgatšeki. Jah. Sellise nagu Hollywoodi filmides pidevalt näha on (kuigi enamus neist filmidest on pärit aastast 1 ja 2). Minu arvates, et ole see tänapäeva tehnoloogilisi lahendusi arvestades just kõige uuenduslikum lähenemine töö eest tasumisele, aga samas pean ma olema õnnelik, et mulle sigades või juustus ei maksta.
5. Mul sai Põltsamaa sinep otsa.
12 veebruar, 2009
07 veebruar, 2009
teistmoodi elu
Tere, kallid :)
Lubasin, et kirjutan oma reisist Patagoonias, aga tagasitulles visati mulle selline hulk tööd näkku, et ma ei ole seni mahti saanud. Iseenesest on see tööhulk väga teretulnud, sest jaanuaris tekkis mul korraks selline mõte, et ma peaks hakkama endale supiköögis kohta kinni panema või mõnda tänavanurka otsima :) Aga õnneks on hetkel kõik kontrolli all.
Niisiis. Üks mu siinsetest sõbrannadest (see maailma kõige lühem täiskasvanu, kogupikkusega 153 cm) kutsus mind kaasa seljakotireisile Lõuna-Argentiinasse. Tema ja ta teised sõbrannad käisid sedasi reisimas juba eelmisel aastal ja kuna neil oli nii tore, siis otsustasid nad seda korrata. Seekord küll vähema hulga inimestega. Noh, kuna ma tavalislet reisimisvõimalustele EI ei kipu ütlema, siis olin loomulikult nõus. Ainuke asi, et nemad reisisid peaaegu terve kuu, mina endale sellist luksust lubada ei saanud, sest keegi peab ju tööd ka mõnikord tegema. Seetõttu liitusin nendega poole peal. Ja olgem ausad, kaks nädalat telk-lõke-tsivilisatsioonipuudus on minu jaoks ka piir :)
Laenasin siis ühelt tuttavalt seljakoti ja magamiskoti ja ostsin peno ja üritasin pakkimisel kriitiline olla (kolm korda viskasin asju välja, muidu oleks ma tavapäraselt 159 asja kaasa võtnud, mida ma eluilmaski kasutanud ei oleks seal) ning kobisin 20. jaanuaril Retiro bussiterminali. See võib uskumatuna tunduda, aga ma olin kohe täitsa igatsenud nende pikamaabussisõitude järgi :) Järgmised 20 tundi veetsin rõõmsalt Via Bariloche kõigi mugavustega (see cama-tüüpi, toitlustusega ja supermugav) bussis. Miskipärast meeldib mulle sellistel pikkadel bussireisidel üksi reisida. Vaatad aknast suuri päevalillepõldusid/mägesid vms ja mõtled tähtsaid mõtteid. Või siis ei mõtle üldse. :D Aga noh, umbes 10 tunni pärast tüütab see jama ära :D
Enne Barilochesse sisenemist peeti meie buss kinni ja bussi sisenesid härrased politseiametnikud koos koeraga ja kukkusid kõiki ja kõike läbi nuuskima. St. koer nuuskis ja politseionud juhendasid teda. Sel hetkel tundus see mulle küll suht mõistetamatuna, et miks nad peaksid sellist kontrolli läbi viima, aga hiljem sain ma asjast aru küll. Kuna suvel on Lõuna-Argentiina suht populaarne kant seljakotireisijatele ja hipidele, siis ei puudu sellistest seltskondadest ju ka va Mari-Jane. Õnneks nad meie bussist kelleltki midagi sellist ei avastanud. Minu ees istunud neo-punkari olemisega kutt oli küll koera kõrgendatud tähelepanu all miskipärast, aga lõppkokkuvõttes võis see tulla ka tema kasutatavast deodorandist (?) :D
Jõudsin siis Bariloche bussijaama ja seal ootasid mind minu järgmise 10 päeva elu- ja reisikaaslased. Mara Eugenia, Maria Belen (aka Minnie), Ana Cecilia (Anita) ja Magdalena (Magui) ning nende mustmiljon kotti ja asja. Pean tunnistama, et esialgu oli mul väike hirm. Esiteks sellepärast, et ma peale Mara ja Anita teisi eriti ei tundnud ja teiseks... kuna enamus mu sõpru kuulub pigem meesolevuste nimekirja (välja arvatud minu eluaegsed ja pooleluaegsed asendamatud naiskad) ja nüüd 100% naisteseltskond ajas mulle mu oma intriigide ja kädistamisvõimalusega (ja neid ikka oli) natuke hirmu peale. :D
Võin julgelt öelda, et nad hõivasid oma kraamiga pool Bariloche bussijaama ja seda nähes mõtlesin, et ma oleks vabalt võinud veel asju kaasa võtta. Kohe alguses õpetati mulle selgeks paar hispaania keelset sõna. Bartulo (põhimõtteliselt tähendab see kogu kaasaskantavat kola) ja mugre (mustus). Algusest peale sõimati mind liiga puhtaks ja ähvardati, et paari päeva pärast on mul ka küünealused mustad ning kogu reisi üleüldiseks eesmärgiks sai minu valge fliisi mustakstegemine (lõppkokkuvõttes see ka õnnestus, aga mitte väga).
Barilochet uudistada mul esialgu aega polnud ja see polnud nii oluline kah, sest ma olin seal ju oma esimese Argentiinareisi ajal käinud. Maru, kes oli meie reisi ametlik pank (kõik andsid talle teatud summa ja siis kõik ühised ostud tehti sellest rahast) ostis meile piletid meie esimesse sihtkohta El Bolsoni. Bussini oli aega 2 tundi ja siis me istusime seal bussijaamas oma kolaga ja ajasime juttu. Juttu ajades möödus aeg mängides ja joostes kuni ühel hetkel avastasime, et oi... 2 tundi on ju möödunud :D Buss oli õnneks veel minemasõitmata ja suutsime härraseid juhte veenda, et me ikka tahaksime El Bolsoni sõita nende juhitavas masinas. Selle olukorra positiivse lahenduse tasuks oli see, et Anita pidi bussijuhtidele terve tee matet serveerima. Mida ta tegi suurima heameelega, sest reeglina on bussijuhid siinmaal sellised lõbusad ja jutukad pässid :)
Umbes kahe tunni pärast jõudsime El Bolsoni linnakesse, mida Mara tutvustas mulle kui hipipealinna. Ja noh... nii kui me sinna sisenesime sai mulle selgeks ka miks. Kõik kohad olid täis seljakottidega pässe, mõni vähem, mõni rohkem pestud/kasitud. Samuti võis igal pool tunda õhus hõljumas teatud aine pilvekesi. Muidu oli linn selline väike ja mittevägaeriline. Ainuke eripära (minu jaoks) oli see, et linn asus mäe orus ja oli seetõttu igast küljest mägedega ümbritsetud (sain just maailma kõige arukama lausega hakkama). Tema orulisest asukohast tingituna oli seal päeval koguaeg KOHUTAVALT PALAV. Ja ma arvan, et kui ma siin Buenos Aireses kuumatrenni poleks teinud juba pikemat aega, siis oleks ma seal iga poole minuti tagant minestanud.
Esmalt suundusime turismiinfopunkti, et uurida, kus asuvad kämpingud, kuhu me oma telgi installeerida saaksime. Seee võttis omajagu aega, sest seal oli järtsus niiiii palju inimesi. Lõpuks leidsime meie jaoks ideaalse, linna keskelt just mitte kaugel ja samas ka mitte kõige kallim (kuigi ka mitte kõige odavam) ja mis minu jaoks eriliselt meeldiv oli... seal olid duššid olemas :D
Paigaldasime oma telgi ja paigutasime oma asjad telki. See oli muidugi omaette matemaatika, sest tegelikult oli plaanitud, et meid saab olema neli, aga kuna ühel tüdrukutest oli mingi personaalne draama, siis pressis ta ka ennast kaasa ja noh.. :) Aga kuidagi saime hakkama selle asetusega. Seejärel suundusime linna uurima. Tagasi tulles selgus, et meie telgi kõrvale oli ennast paigutanud keegi üksi reisiv noormees Cordobast (see sai kohe selgeks, sest ta räägib veitsa teistmoodi), kelle välimus meie silmadele just erilist valu ei põhjustanud ;) Ei saanud ju lasta sellisel apetiitsel isendil üksinda nukralt ringi uidata ja adopteerisime ta hetkega, mistõttu sai meie 5-liikmelisest seltskonnast kolmeks päevaks El Bolsonis 6-liikmeline seltskond. Tuleb talle au anda, ta viitsis meiega kohalikul suurel laadal ringi marssida ja meie lõputut loba kuulata, mis tundus talle isegi lõbu pakkuvat.
Kuna linnas kui sellises pole seal suurt midagi teha, siis käisime ümberkaudsetes looduskaunistes kohtades. Üks neist on Lago Puelo, ehk Puelo järv, mis oli niiiii sinise (ja niiiiii külma) veega, et maiteakohe. Kuna Lago Puelo on ka rahvuspark, siis tuli sinna sisenemiseks raha maksta. Loomulikult kehtivad kõikides rahvusparkides Argentiinas erinevad hinnad kohalikele (st. selle omavalitsuse) inimestele, Argentiinlastele üldiselt, üliõpilastele ja välismaalastele. Ja arvake ära, kellele on kõige kallim pilet? Jah just! Õnneks istus meie kõrval bussis üks noormees, kes nõustus oma üliõpilaskaardi (ilma pildita õnneks) mulle laenama kuna ta oli eelmisel päeval juba pileti ostnud ja seal kehtib üks pilet kahe päeva jooksul. Mistõttu pidin ma 10 peso asemel ainult 1.50 maksma :) Kooner nagu ma olen. :p
Telkimiskohas toimus iga õhtu paras trall kuna meie lähedal oli telk mingite tüüpidega, kes elasid seal terve kuu, sest neil olid mingid esinemised El Bolsonis. No tegemist oli ikka 100% hipidega, aga nad olid lahked ja sõbralikud ja väga ei haisenud. Ja tahtsid muudkui eesti keelt õppida :D
Söögitegemisega oli meil nii, et kuna me oleme kõik laisad naised, siis me eriti ise tuld ei viitsinud teha vaid käisime teiste lõkete juures nukra näoga küsimas, et kas me võiksime oma potikese nende tulele panna. Keegi ei keelanud. Kuna matkates söögi tegemine seab gurmantilistele võimalustele omad piirid, siis kehtis meie puhul rusikareegel "parem süüa pimedas" :D Enamasti koosnes meie menüü makaronidest või riisist :) Ühe korra tegime ka kartulipüreed (seda pulberversiooni) ja vinkusid (jee!), aga see osutus katastroofiks, sest keegi meie auväärsetest kokkadest oli väga hoogsalt soola lisanud :D Aga mis teha :D Lõunasöögi ajal käitusime me tsiviliseeritud kodanikena ja käisime organiseeritud toitlustusettevõtetes kohalikku kraami maitsmas. Ja küpsiseid ei taha ma oma elus enam kunagi näha! Sest hommikusöögiks ja ooteks söödi mate kõrvale sellised kogused küpasid (soolaseid ja magusaid), et... öäk.
Meie viimasel hommikul El Bolsonis äratas meid meeldiv vihmasadu, mistõttu veetsime telgis ca 2 tundi mõeldes, et mismoodi me selle krempli nüüd kõik kokku paneme, sest vihma ajal telgi kokkupakkimine ei ole just väga amüseeriv tegevus. Õnneks jõudis vihm selle 2-tunnise mõttetalgu ajal arvamisele, et parem oleks vähemalt mõneks ajaks järgi jääda. Pakkisime oma laagri kokku (se võttis veel oma 2 h aega, sest kui mina sain oma asjad kokku-duššiall käidud ca 30 mintsaga, siis mõnel võttis protsess ilma veeprotseduurideta 1 h). Kogu selle pakkimistegevuse käigus avastasime kämpingust ühe koerapoja, kes vihmast ja külmast lõdises. Üldiselt oli kämpingus päris mitmeid koeri, aga see oli ainuke pojane ja meil hakkas tast väga hale. Andsime talle natuke süüa ja Anita soojendas teda käterätikust ja kilekotist moodustatud kombekas :D Kuni viimase hetkeni mõtlesime veel, et võtame ta kaasa, sest Anita õde, kes elab Bariloches on suurejooneline koeraarmastaja ja oleks kindlasti nõus ta adopteerima, aga kuna kutsika transportimine bussisõitudel, millest lühim oli 3 h ja pikim 5h, oleks olnud vääga keeruline, siis jätsime Bartulo (ja ristisime ta nii) siiski maha. Õnneks on seal telkimisalal palju häid hipisid, kes kutsikat toidavad ja soojendavad.
Edasi sõitsime Parque Nacional Los Alerces aka Los Alerces rahvuspark. Tee sinna oli jube piinarikas, sest minibuss, mis ei olnud enam esimeses nooruses kimas mööda tolmuseid mägiteid ja raputas mis jube. Ka seekord küsiti rahvusparki sisenemiseks piletit, mis üliõpilastele maksis 4, tavainimestele 8 ja välismaalastel 30 pesot. terehommikust. Õnneks oli meil viie peale kokku päris mitu üliõpilasstaatust tõendavat dokumenti. Mul kästi prillid ette panna (sinised silmad oleks mu võinud välja anda) ja vait olla ja nii ma 4 peso eest oma pileti kätte saingi :D
Jõudsime Rivadavia nimelise järve äärde ja otsustasime seal telkida. Vihma sadas ja jahe oli ja kogu see värk ei tundunud enam pooltki nii lõbus. Lisaks sellele oli kämping täiesti ajuvabalt organiseeritud, mis tähendas seda, et sissepääsule (ning putkale, kus müüdi provejante ning kus asusid ka duššid) kõige lähemal oli koht autosuvilatele ja autoga telkijatele ning kõige taga (ca 1.5 km kaugusel) asus koht, kuhu jalamehed oma asjad võisid installeerida. Panime vihmasajus oma telgi üles ja mõtlesime, et mis me siis nüüd edasi teeme. Enne kui pimedaks läks käisime siis seal putkas kuuma vett ostmas (argentiinlasest matkaja A ja O on termos (või kaks), sest kuidas sa muidu mate jaoks vett muretsed). Putkas müüdi ka salaami-tüüpi vorsti ja ma ei tea, kelle geniaalne idee see oli, aga lõppkokkuvõttes sai see vorst meie õhtusöögi osaks. Ehk siis tulemuseks oli nukrate toitude esiviisikusse kuuluv geniaalne kompositsioon knorr kiirsuppidest ja salaamist küpsisega. Ei ole ilmselt just väga keeruline ette kujutada seda hüsteerilist küpse õuna staatust, kui sa oled ühel vihmasel laupäeva õhtul tsivilisatsioonist n-kilomeetrite kaugusel (kas ma mainisin, et seal ei olnud isegi telefonilevi ja kohalikud suhtlesid omavahel raadiosaatiatega?) kottpimedas ja sööd telgis kiirsuppi? :D Tagantjärgi tundub see jube naljakas. Hommikul oli aga ilm juba hoopis parem ja päikesevalguse foonil selgus, et asume imeilusa järve kaldal.
Sellest sai ka see päev, kus päike mu näo totaalselt ära põletas. Kandsin küll 30 faktoriga kreemi, aga kuna olime kõrgemal mägedes, siis ... siis järgmisel päeval oli mu nägu tüübist leegitsev punane. Ma ei tea küll mitmenda astme põletuseks see klassifitseerub, aga situatsioonist ei puudunud ka vesivillid. Õnneks olid tüdrukutel vastavad arstimid kaasas. Üks neist on umbes sama valge kui mina ja teine on tulevane arst nii et ma olin suht hästi tohterdatud. Aitäh Platsul-A nimeline kreem, misiganes sa ka siis poleks :D
Peale kolme päeva täielikus leviaugus otsustasime Lago Rivadaviast lahkuda ja suunduda kohta, mis tundus veidikenegi tsiviliseeritum. Koha nimi Villa Futalaufquen. Enne aga kui me sinna jõudsime pidime me läbima väikese 9-tunnise ooteprotsessi. Nimelt oli kämpingutüüp, selline mõmmiolekuga mehemürakas meile väitnud, et päevas läheb kaks bussi. Üks hommikul kl 11 ja teine õhtul kl 19.30. Pakkisime siis oma kraami kiirmeetodil kokku ja kappasime kämpinguväravasse bussi ootama. Olime kohal seal 10.45. Ootasime ja ootasime. Teises suunas läks buss, mis sinna suunduvad inimesed peale võttis. Kui küsisime juhilt, et millal see meie suunda minev buss nüüd siis tulema peaks ka tegi too suured silmad ja väitis, et sellist asja pole olemas, et tuleb alles õhtul. :o Selgus et meie sõber mõmmi oli meile lihtsalt jama ajanud. Ja teisedki inimesed rääkisid, kuidas seesama mõmm mingeid udujutte külastajatele ajab. Näed mis igavus inimesega teeb.
Mis meil siis üle jäi, olime ennast kämpingust välja tsekkinud, istusime tee ääres oma kottide otsas ja sülitasime lakke. Kui buss lõpuks tuli, siis me lausa röökisime hüsteerilisest heameelsusest. Kaks tundi hiljem saabusime Villa Futalaufqueni nimelisse külakesse. Hetkel, kui bussis ühel inimesel telefonisse levi tekkis valdas tervet bussi meeletu rõõm ja kõik kukkusid helistama ja sõnumeid saatma. Väga naljakas :) ÜÜrike oli nende rõõm muidugi, sest see levi selles külas oli suht vahelduva eduga. Minul puudus aga igasugune rõõm sootuks, sest minu telefoni aku oli tühi ja selles kämpingus, kus me ööbisime EI OLNUD ELEKTRIT :) Samas oli äärmiselt korralik ja puhas duššivõimalus ja palju sääski!:) Selleks hetkeks oli meil telgi paigaldamisest ja kokkupanekust ning telgis magamisest (sest kitsas oli kuna meid oli üks liiga palju pluss seljakotid!) kopp ees. Moodustasime Maraga "lähme hostelisse" seltsingu ja hakkasime teisi veenma selles, et järgmises kohas kuhu me läheme võtame hosteli. Üks tüdrukutest vingus, et tal ei ole eriti raha bla bla (samas oli tal vaja barilochest 600 krooni eest šokolaadi osta), aga teised ei plõksinud.
Veetsime kolm lõbusat päeva Villa Futalaufquenis. Tsivilisatsiooniks on seda ehk liiga palju nimetada. Kui keegi Vormsil Hullos on käinud, siis midagi sarnast, ainult et liiklust ja maju on 60% vähem :D Käisime ka kohalikus SUPERmarketis nimega El Negro. No andke andeks, kui see on supermarket, siis mina olen Leida Laius. Aga seal tehti ise leiba ja kohalik lihunikupoiss oli nõus meie võileivajuustu ja singi ära viilutama ning laenas meile nuga, et me saaksime saia lõigata. Ütleme nii, et see oli üks perverssemaid vaatepilte. Laua ühes otsas vedeles lihakäntsakas ja laes rippus verivorst :D See ei olnud isegi enam Tarantino-filmi vääriline :D
Peale Villa Futalaufquenit sõitsime Esqueli ja vot see oli juba linn mis linn :) Küll mitte väga põnev, aga siiski. Sebisime endale hosteli, mis osutus väge meeldivaks ja ohkuitore on peale nädalat telgis magada asemel, kus su selg valutama ei hakka :D Esqueli lähedal asub linnake nimega Trevelin, mis kuulduste kohaselt pidi olema waleslaste koloonia ja imeilus linnake. Otsustasime siis Esqueli saabumisele järgneval päeval sõita seda imet kaema. Panime siis oma parimad riided selga ja ma tegin isegi meigi (9 päeva polnud ma ennast meikinud!!! see on mu isiklik rekord!) ja Trevelini me sõitsimegi. Noh, waleslaste koloonia võib ta ju olla, agaaaa kas ta just imeilus on... Suht mõttetu küla :D Pealegi jõudsime me sinna siesta ajal, mistõttu tundus see kohe eriti väljasurnuna. Kuna selle koha kõige kuulsam asi pidi olema Walesi teemaja külastamine, siis otsustasime selle ära proovida. See teevärk sisaldab endas seda, et tuuakse sulle ilgemsuur teeekann ja sada miljonit erinevat koogikest. Noh, kui sa just ohjeldamatu magusasõber ei ole, siis läheb sul süda tõenäoliselt suht kiiresti pahaks :D Me sõime neid kooke veel õhtuks magustoiduks ja hommikusöögiks kah. Aga iseenesest oli tore :)
Järgmisel päeval tegime Esquelis ekskursiooni. St võtsime kohaliku vaatamisväärsus-rongi nimega La Trochita, mis vist on maailma kõige kitsama rööpaga raudtee. Loomulikult ei sõida see näss enam liinisõite vaid sõidutab turiste külani nimega Nahuel Pan, kus elavad Mapuche-indiaanlased. Seal kogesin ma üllatust, et Argentiinas on inimesi, kes hispaania keelt ei mõista. Aga see on ka arusaadav, sest nad elavad nii suletud kogukondades. Vaated olid suurepärased muidugi ja üldiselt oli see üks täitsa arvestatav elamus :)
Peale La Trochitat sõitsime bussiga Esquelist Barilochesse tagasi, sest järgmisel päeval pidi minema meie buss tagasi pealinna. Ööbisime Anita õe juures ja lahkumispäeval kolasime veitsa linnas ringi kah. Teistel oli muidugi eesmärk šokolaadi osta, sest vaid mõnede üksikute šokolaadipoodide šokolaad on kuidagimoodi arvestatavalt konsumeeritav ja ei meenuta saepuru. Ja miskipärast müüakse neis šokolaade ainult seal :)
Nüüd olen siis Buenos Aireses tagasi. Uudised siin on sellised, et minu koristajatsikk Noemi on tervislike probleemide tõttu voodirežiimil ja kuni keegi teine tuleb pean ma ise koristama :D Ma kohe naudin seda! Uskuge või mitte :D
Teiseks! Valitsus otsustas, et 3 kuu pärast rakendub ühistranspordis uus ühtne ELEKTROONILINE pilet :D JUHUUU! Ja ma tahaks seda nalja näha!
Vot ja nüüd ma väsisin kirjutamisest ära :)
Tsauuuu
Lubasin, et kirjutan oma reisist Patagoonias, aga tagasitulles visati mulle selline hulk tööd näkku, et ma ei ole seni mahti saanud. Iseenesest on see tööhulk väga teretulnud, sest jaanuaris tekkis mul korraks selline mõte, et ma peaks hakkama endale supiköögis kohta kinni panema või mõnda tänavanurka otsima :) Aga õnneks on hetkel kõik kontrolli all.
Niisiis. Üks mu siinsetest sõbrannadest (see maailma kõige lühem täiskasvanu, kogupikkusega 153 cm) kutsus mind kaasa seljakotireisile Lõuna-Argentiinasse. Tema ja ta teised sõbrannad käisid sedasi reisimas juba eelmisel aastal ja kuna neil oli nii tore, siis otsustasid nad seda korrata. Seekord küll vähema hulga inimestega. Noh, kuna ma tavalislet reisimisvõimalustele EI ei kipu ütlema, siis olin loomulikult nõus. Ainuke asi, et nemad reisisid peaaegu terve kuu, mina endale sellist luksust lubada ei saanud, sest keegi peab ju tööd ka mõnikord tegema. Seetõttu liitusin nendega poole peal. Ja olgem ausad, kaks nädalat telk-lõke-tsivilisatsioonipuudus on minu jaoks ka piir :)
Laenasin siis ühelt tuttavalt seljakoti ja magamiskoti ja ostsin peno ja üritasin pakkimisel kriitiline olla (kolm korda viskasin asju välja, muidu oleks ma tavapäraselt 159 asja kaasa võtnud, mida ma eluilmaski kasutanud ei oleks seal) ning kobisin 20. jaanuaril Retiro bussiterminali. See võib uskumatuna tunduda, aga ma olin kohe täitsa igatsenud nende pikamaabussisõitude järgi :) Järgmised 20 tundi veetsin rõõmsalt Via Bariloche kõigi mugavustega (see cama-tüüpi, toitlustusega ja supermugav) bussis. Miskipärast meeldib mulle sellistel pikkadel bussireisidel üksi reisida. Vaatad aknast suuri päevalillepõldusid/mägesid vms ja mõtled tähtsaid mõtteid. Või siis ei mõtle üldse. :D Aga noh, umbes 10 tunni pärast tüütab see jama ära :D
Enne Barilochesse sisenemist peeti meie buss kinni ja bussi sisenesid härrased politseiametnikud koos koeraga ja kukkusid kõiki ja kõike läbi nuuskima. St. koer nuuskis ja politseionud juhendasid teda. Sel hetkel tundus see mulle küll suht mõistetamatuna, et miks nad peaksid sellist kontrolli läbi viima, aga hiljem sain ma asjast aru küll. Kuna suvel on Lõuna-Argentiina suht populaarne kant seljakotireisijatele ja hipidele, siis ei puudu sellistest seltskondadest ju ka va Mari-Jane. Õnneks nad meie bussist kelleltki midagi sellist ei avastanud. Minu ees istunud neo-punkari olemisega kutt oli küll koera kõrgendatud tähelepanu all miskipärast, aga lõppkokkuvõttes võis see tulla ka tema kasutatavast deodorandist (?) :D
Jõudsin siis Bariloche bussijaama ja seal ootasid mind minu järgmise 10 päeva elu- ja reisikaaslased. Mara Eugenia, Maria Belen (aka Minnie), Ana Cecilia (Anita) ja Magdalena (Magui) ning nende mustmiljon kotti ja asja. Pean tunnistama, et esialgu oli mul väike hirm. Esiteks sellepärast, et ma peale Mara ja Anita teisi eriti ei tundnud ja teiseks... kuna enamus mu sõpru kuulub pigem meesolevuste nimekirja (välja arvatud minu eluaegsed ja pooleluaegsed asendamatud naiskad) ja nüüd 100% naisteseltskond ajas mulle mu oma intriigide ja kädistamisvõimalusega (ja neid ikka oli) natuke hirmu peale. :D
Võin julgelt öelda, et nad hõivasid oma kraamiga pool Bariloche bussijaama ja seda nähes mõtlesin, et ma oleks vabalt võinud veel asju kaasa võtta. Kohe alguses õpetati mulle selgeks paar hispaania keelset sõna. Bartulo (põhimõtteliselt tähendab see kogu kaasaskantavat kola) ja mugre (mustus). Algusest peale sõimati mind liiga puhtaks ja ähvardati, et paari päeva pärast on mul ka küünealused mustad ning kogu reisi üleüldiseks eesmärgiks sai minu valge fliisi mustakstegemine (lõppkokkuvõttes see ka õnnestus, aga mitte väga).
Barilochet uudistada mul esialgu aega polnud ja see polnud nii oluline kah, sest ma olin seal ju oma esimese Argentiinareisi ajal käinud. Maru, kes oli meie reisi ametlik pank (kõik andsid talle teatud summa ja siis kõik ühised ostud tehti sellest rahast) ostis meile piletid meie esimesse sihtkohta El Bolsoni. Bussini oli aega 2 tundi ja siis me istusime seal bussijaamas oma kolaga ja ajasime juttu. Juttu ajades möödus aeg mängides ja joostes kuni ühel hetkel avastasime, et oi... 2 tundi on ju möödunud :D Buss oli õnneks veel minemasõitmata ja suutsime härraseid juhte veenda, et me ikka tahaksime El Bolsoni sõita nende juhitavas masinas. Selle olukorra positiivse lahenduse tasuks oli see, et Anita pidi bussijuhtidele terve tee matet serveerima. Mida ta tegi suurima heameelega, sest reeglina on bussijuhid siinmaal sellised lõbusad ja jutukad pässid :)
Umbes kahe tunni pärast jõudsime El Bolsoni linnakesse, mida Mara tutvustas mulle kui hipipealinna. Ja noh... nii kui me sinna sisenesime sai mulle selgeks ka miks. Kõik kohad olid täis seljakottidega pässe, mõni vähem, mõni rohkem pestud/kasitud. Samuti võis igal pool tunda õhus hõljumas teatud aine pilvekesi. Muidu oli linn selline väike ja mittevägaeriline. Ainuke eripära (minu jaoks) oli see, et linn asus mäe orus ja oli seetõttu igast küljest mägedega ümbritsetud (sain just maailma kõige arukama lausega hakkama). Tema orulisest asukohast tingituna oli seal päeval koguaeg KOHUTAVALT PALAV. Ja ma arvan, et kui ma siin Buenos Aireses kuumatrenni poleks teinud juba pikemat aega, siis oleks ma seal iga poole minuti tagant minestanud.
Esmalt suundusime turismiinfopunkti, et uurida, kus asuvad kämpingud, kuhu me oma telgi installeerida saaksime. Seee võttis omajagu aega, sest seal oli järtsus niiiii palju inimesi. Lõpuks leidsime meie jaoks ideaalse, linna keskelt just mitte kaugel ja samas ka mitte kõige kallim (kuigi ka mitte kõige odavam) ja mis minu jaoks eriliselt meeldiv oli... seal olid duššid olemas :D
Paigaldasime oma telgi ja paigutasime oma asjad telki. See oli muidugi omaette matemaatika, sest tegelikult oli plaanitud, et meid saab olema neli, aga kuna ühel tüdrukutest oli mingi personaalne draama, siis pressis ta ka ennast kaasa ja noh.. :) Aga kuidagi saime hakkama selle asetusega. Seejärel suundusime linna uurima. Tagasi tulles selgus, et meie telgi kõrvale oli ennast paigutanud keegi üksi reisiv noormees Cordobast (see sai kohe selgeks, sest ta räägib veitsa teistmoodi), kelle välimus meie silmadele just erilist valu ei põhjustanud ;) Ei saanud ju lasta sellisel apetiitsel isendil üksinda nukralt ringi uidata ja adopteerisime ta hetkega, mistõttu sai meie 5-liikmelisest seltskonnast kolmeks päevaks El Bolsonis 6-liikmeline seltskond. Tuleb talle au anda, ta viitsis meiega kohalikul suurel laadal ringi marssida ja meie lõputut loba kuulata, mis tundus talle isegi lõbu pakkuvat.
Kuna linnas kui sellises pole seal suurt midagi teha, siis käisime ümberkaudsetes looduskaunistes kohtades. Üks neist on Lago Puelo, ehk Puelo järv, mis oli niiiii sinise (ja niiiiii külma) veega, et maiteakohe. Kuna Lago Puelo on ka rahvuspark, siis tuli sinna sisenemiseks raha maksta. Loomulikult kehtivad kõikides rahvusparkides Argentiinas erinevad hinnad kohalikele (st. selle omavalitsuse) inimestele, Argentiinlastele üldiselt, üliõpilastele ja välismaalastele. Ja arvake ära, kellele on kõige kallim pilet? Jah just! Õnneks istus meie kõrval bussis üks noormees, kes nõustus oma üliõpilaskaardi (ilma pildita õnneks) mulle laenama kuna ta oli eelmisel päeval juba pileti ostnud ja seal kehtib üks pilet kahe päeva jooksul. Mistõttu pidin ma 10 peso asemel ainult 1.50 maksma :) Kooner nagu ma olen. :p
Telkimiskohas toimus iga õhtu paras trall kuna meie lähedal oli telk mingite tüüpidega, kes elasid seal terve kuu, sest neil olid mingid esinemised El Bolsonis. No tegemist oli ikka 100% hipidega, aga nad olid lahked ja sõbralikud ja väga ei haisenud. Ja tahtsid muudkui eesti keelt õppida :D
Söögitegemisega oli meil nii, et kuna me oleme kõik laisad naised, siis me eriti ise tuld ei viitsinud teha vaid käisime teiste lõkete juures nukra näoga küsimas, et kas me võiksime oma potikese nende tulele panna. Keegi ei keelanud. Kuna matkates söögi tegemine seab gurmantilistele võimalustele omad piirid, siis kehtis meie puhul rusikareegel "parem süüa pimedas" :D Enamasti koosnes meie menüü makaronidest või riisist :) Ühe korra tegime ka kartulipüreed (seda pulberversiooni) ja vinkusid (jee!), aga see osutus katastroofiks, sest keegi meie auväärsetest kokkadest oli väga hoogsalt soola lisanud :D Aga mis teha :D Lõunasöögi ajal käitusime me tsiviliseeritud kodanikena ja käisime organiseeritud toitlustusettevõtetes kohalikku kraami maitsmas. Ja küpsiseid ei taha ma oma elus enam kunagi näha! Sest hommikusöögiks ja ooteks söödi mate kõrvale sellised kogused küpasid (soolaseid ja magusaid), et... öäk.
Meie viimasel hommikul El Bolsonis äratas meid meeldiv vihmasadu, mistõttu veetsime telgis ca 2 tundi mõeldes, et mismoodi me selle krempli nüüd kõik kokku paneme, sest vihma ajal telgi kokkupakkimine ei ole just väga amüseeriv tegevus. Õnneks jõudis vihm selle 2-tunnise mõttetalgu ajal arvamisele, et parem oleks vähemalt mõneks ajaks järgi jääda. Pakkisime oma laagri kokku (se võttis veel oma 2 h aega, sest kui mina sain oma asjad kokku-duššiall käidud ca 30 mintsaga, siis mõnel võttis protsess ilma veeprotseduurideta 1 h). Kogu selle pakkimistegevuse käigus avastasime kämpingust ühe koerapoja, kes vihmast ja külmast lõdises. Üldiselt oli kämpingus päris mitmeid koeri, aga see oli ainuke pojane ja meil hakkas tast väga hale. Andsime talle natuke süüa ja Anita soojendas teda käterätikust ja kilekotist moodustatud kombekas :D Kuni viimase hetkeni mõtlesime veel, et võtame ta kaasa, sest Anita õde, kes elab Bariloches on suurejooneline koeraarmastaja ja oleks kindlasti nõus ta adopteerima, aga kuna kutsika transportimine bussisõitudel, millest lühim oli 3 h ja pikim 5h, oleks olnud vääga keeruline, siis jätsime Bartulo (ja ristisime ta nii) siiski maha. Õnneks on seal telkimisalal palju häid hipisid, kes kutsikat toidavad ja soojendavad.
Edasi sõitsime Parque Nacional Los Alerces aka Los Alerces rahvuspark. Tee sinna oli jube piinarikas, sest minibuss, mis ei olnud enam esimeses nooruses kimas mööda tolmuseid mägiteid ja raputas mis jube. Ka seekord küsiti rahvusparki sisenemiseks piletit, mis üliõpilastele maksis 4, tavainimestele 8 ja välismaalastel 30 pesot. terehommikust. Õnneks oli meil viie peale kokku päris mitu üliõpilasstaatust tõendavat dokumenti. Mul kästi prillid ette panna (sinised silmad oleks mu võinud välja anda) ja vait olla ja nii ma 4 peso eest oma pileti kätte saingi :D
Jõudsime Rivadavia nimelise järve äärde ja otsustasime seal telkida. Vihma sadas ja jahe oli ja kogu see värk ei tundunud enam pooltki nii lõbus. Lisaks sellele oli kämping täiesti ajuvabalt organiseeritud, mis tähendas seda, et sissepääsule (ning putkale, kus müüdi provejante ning kus asusid ka duššid) kõige lähemal oli koht autosuvilatele ja autoga telkijatele ning kõige taga (ca 1.5 km kaugusel) asus koht, kuhu jalamehed oma asjad võisid installeerida. Panime vihmasajus oma telgi üles ja mõtlesime, et mis me siis nüüd edasi teeme. Enne kui pimedaks läks käisime siis seal putkas kuuma vett ostmas (argentiinlasest matkaja A ja O on termos (või kaks), sest kuidas sa muidu mate jaoks vett muretsed). Putkas müüdi ka salaami-tüüpi vorsti ja ma ei tea, kelle geniaalne idee see oli, aga lõppkokkuvõttes sai see vorst meie õhtusöögi osaks. Ehk siis tulemuseks oli nukrate toitude esiviisikusse kuuluv geniaalne kompositsioon knorr kiirsuppidest ja salaamist küpsisega. Ei ole ilmselt just väga keeruline ette kujutada seda hüsteerilist küpse õuna staatust, kui sa oled ühel vihmasel laupäeva õhtul tsivilisatsioonist n-kilomeetrite kaugusel (kas ma mainisin, et seal ei olnud isegi telefonilevi ja kohalikud suhtlesid omavahel raadiosaatiatega?) kottpimedas ja sööd telgis kiirsuppi? :D Tagantjärgi tundub see jube naljakas. Hommikul oli aga ilm juba hoopis parem ja päikesevalguse foonil selgus, et asume imeilusa järve kaldal.
Sellest sai ka see päev, kus päike mu näo totaalselt ära põletas. Kandsin küll 30 faktoriga kreemi, aga kuna olime kõrgemal mägedes, siis ... siis järgmisel päeval oli mu nägu tüübist leegitsev punane. Ma ei tea küll mitmenda astme põletuseks see klassifitseerub, aga situatsioonist ei puudunud ka vesivillid. Õnneks olid tüdrukutel vastavad arstimid kaasas. Üks neist on umbes sama valge kui mina ja teine on tulevane arst nii et ma olin suht hästi tohterdatud. Aitäh Platsul-A nimeline kreem, misiganes sa ka siis poleks :D
Peale kolme päeva täielikus leviaugus otsustasime Lago Rivadaviast lahkuda ja suunduda kohta, mis tundus veidikenegi tsiviliseeritum. Koha nimi Villa Futalaufquen. Enne aga kui me sinna jõudsime pidime me läbima väikese 9-tunnise ooteprotsessi. Nimelt oli kämpingutüüp, selline mõmmiolekuga mehemürakas meile väitnud, et päevas läheb kaks bussi. Üks hommikul kl 11 ja teine õhtul kl 19.30. Pakkisime siis oma kraami kiirmeetodil kokku ja kappasime kämpinguväravasse bussi ootama. Olime kohal seal 10.45. Ootasime ja ootasime. Teises suunas läks buss, mis sinna suunduvad inimesed peale võttis. Kui küsisime juhilt, et millal see meie suunda minev buss nüüd siis tulema peaks ka tegi too suured silmad ja väitis, et sellist asja pole olemas, et tuleb alles õhtul. :o Selgus et meie sõber mõmmi oli meile lihtsalt jama ajanud. Ja teisedki inimesed rääkisid, kuidas seesama mõmm mingeid udujutte külastajatele ajab. Näed mis igavus inimesega teeb.
Mis meil siis üle jäi, olime ennast kämpingust välja tsekkinud, istusime tee ääres oma kottide otsas ja sülitasime lakke. Kui buss lõpuks tuli, siis me lausa röökisime hüsteerilisest heameelsusest. Kaks tundi hiljem saabusime Villa Futalaufqueni nimelisse külakesse. Hetkel, kui bussis ühel inimesel telefonisse levi tekkis valdas tervet bussi meeletu rõõm ja kõik kukkusid helistama ja sõnumeid saatma. Väga naljakas :) ÜÜrike oli nende rõõm muidugi, sest see levi selles külas oli suht vahelduva eduga. Minul puudus aga igasugune rõõm sootuks, sest minu telefoni aku oli tühi ja selles kämpingus, kus me ööbisime EI OLNUD ELEKTRIT :) Samas oli äärmiselt korralik ja puhas duššivõimalus ja palju sääski!:) Selleks hetkeks oli meil telgi paigaldamisest ja kokkupanekust ning telgis magamisest (sest kitsas oli kuna meid oli üks liiga palju pluss seljakotid!) kopp ees. Moodustasime Maraga "lähme hostelisse" seltsingu ja hakkasime teisi veenma selles, et järgmises kohas kuhu me läheme võtame hosteli. Üks tüdrukutest vingus, et tal ei ole eriti raha bla bla (samas oli tal vaja barilochest 600 krooni eest šokolaadi osta), aga teised ei plõksinud.
Veetsime kolm lõbusat päeva Villa Futalaufquenis. Tsivilisatsiooniks on seda ehk liiga palju nimetada. Kui keegi Vormsil Hullos on käinud, siis midagi sarnast, ainult et liiklust ja maju on 60% vähem :D Käisime ka kohalikus SUPERmarketis nimega El Negro. No andke andeks, kui see on supermarket, siis mina olen Leida Laius. Aga seal tehti ise leiba ja kohalik lihunikupoiss oli nõus meie võileivajuustu ja singi ära viilutama ning laenas meile nuga, et me saaksime saia lõigata. Ütleme nii, et see oli üks perverssemaid vaatepilte. Laua ühes otsas vedeles lihakäntsakas ja laes rippus verivorst :D See ei olnud isegi enam Tarantino-filmi vääriline :D
Peale Villa Futalaufquenit sõitsime Esqueli ja vot see oli juba linn mis linn :) Küll mitte väga põnev, aga siiski. Sebisime endale hosteli, mis osutus väge meeldivaks ja ohkuitore on peale nädalat telgis magada asemel, kus su selg valutama ei hakka :D Esqueli lähedal asub linnake nimega Trevelin, mis kuulduste kohaselt pidi olema waleslaste koloonia ja imeilus linnake. Otsustasime siis Esqueli saabumisele järgneval päeval sõita seda imet kaema. Panime siis oma parimad riided selga ja ma tegin isegi meigi (9 päeva polnud ma ennast meikinud!!! see on mu isiklik rekord!) ja Trevelini me sõitsimegi. Noh, waleslaste koloonia võib ta ju olla, agaaaa kas ta just imeilus on... Suht mõttetu küla :D Pealegi jõudsime me sinna siesta ajal, mistõttu tundus see kohe eriti väljasurnuna. Kuna selle koha kõige kuulsam asi pidi olema Walesi teemaja külastamine, siis otsustasime selle ära proovida. See teevärk sisaldab endas seda, et tuuakse sulle ilgemsuur teeekann ja sada miljonit erinevat koogikest. Noh, kui sa just ohjeldamatu magusasõber ei ole, siis läheb sul süda tõenäoliselt suht kiiresti pahaks :D Me sõime neid kooke veel õhtuks magustoiduks ja hommikusöögiks kah. Aga iseenesest oli tore :)
Järgmisel päeval tegime Esquelis ekskursiooni. St võtsime kohaliku vaatamisväärsus-rongi nimega La Trochita, mis vist on maailma kõige kitsama rööpaga raudtee. Loomulikult ei sõida see näss enam liinisõite vaid sõidutab turiste külani nimega Nahuel Pan, kus elavad Mapuche-indiaanlased. Seal kogesin ma üllatust, et Argentiinas on inimesi, kes hispaania keelt ei mõista. Aga see on ka arusaadav, sest nad elavad nii suletud kogukondades. Vaated olid suurepärased muidugi ja üldiselt oli see üks täitsa arvestatav elamus :)
Peale La Trochitat sõitsime bussiga Esquelist Barilochesse tagasi, sest järgmisel päeval pidi minema meie buss tagasi pealinna. Ööbisime Anita õe juures ja lahkumispäeval kolasime veitsa linnas ringi kah. Teistel oli muidugi eesmärk šokolaadi osta, sest vaid mõnede üksikute šokolaadipoodide šokolaad on kuidagimoodi arvestatavalt konsumeeritav ja ei meenuta saepuru. Ja miskipärast müüakse neis šokolaade ainult seal :)
Nüüd olen siis Buenos Aireses tagasi. Uudised siin on sellised, et minu koristajatsikk Noemi on tervislike probleemide tõttu voodirežiimil ja kuni keegi teine tuleb pean ma ise koristama :D Ma kohe naudin seda! Uskuge või mitte :D
Teiseks! Valitsus otsustas, et 3 kuu pärast rakendub ühistranspordis uus ühtne ELEKTROONILINE pilet :D JUHUUU! Ja ma tahaks seda nalja näha!
Vot ja nüüd ma väsisin kirjutamisest ära :)
Tsauuuu
13 jaanuar, 2009
surm, maksud ja mündipuudus
jajah, erinevalt laialt levinud müüdile, et siinilmas on kaks kindlat asja - surm ja maksud, olen ma jõudnud järeldusele, et Argentiina mätta otsast vaadates lisanduks kindlalt sellele nimekirjale ka mündipuudus. Kui mujal maailmas (aka normaalsetes riikides)üritavad inimesed enamasti metallrahast lahti saada, siis siin riigis on müntide kiivalt endalehoidmine muutunud lausa rahvusspordiks. Sest bussis saab ainult müntide eest pileti osta. Peale "tere", "kuidas läheb?" ja "oh-sul-on-nii-ilusad-silmad" on siin ilmselt üks kasutatavamaid fraase "kas sul 5/10/20/25 jne centavot on". Kui te arvate, et mina kogu oma aususes küsitava olemasoleku korral tubli oktoobrilapsena "JAH!" vastan, siis olete rämedalt petta saanud. Loomulikult esineb minulgi nõrkusehetki, aga üldiselt on mul õnnestunud omandada oskus silmagi pilgutamata ja ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta "EI OLE" öelda, isegi kui mul rahakott silmnähtavalt müntidest pungil on. Ja ega reeglina keegi näpuga ka näitama ei hakka, et näe-näe, ma tean küll, et sul on. Sest kõigil on see mure ja kõik saavad aru.
Miks ma seda jälle mainin? Aga sellepärast, et tänasest läks olukord veel halvemaks. Busside ja metroode ja rongide piletite hinnad tõusid keskmiselt 20 centavo võrra, mis tähendab, et endise 90 centavo asemel tuleb maksta 1.10 ja olgem ausad nende müntide leidmine on juba suuremat sorti kunsttükk. Hommikul näitas telekast, kuidas rongijaamas oli piletikassas umbes 30 mintsase ooteajaga saba, sealt saab paberraha eest kah osta.
Olukorra koloreerimiseks peaks mainima, et paar nädalat tagasi olla avastatud ladu, kus oli 1 miljoni peso (ca 3,4 miljoni krooni) väärtuses münte. Ja keegi ei tea, kelle omad need on! Samuti pidavad osad bussifirmad oma töötajatele müntides maksma. Lisaks sellele pidavat toredad bussiettevõtete maffiad siin tasu eest münte müüma. Olen isegi lähedalasuvas supermarketis näinud, kuidas poodi tekkib härrasmees mündikotiga ja läheneb raha eest vastutavale isikule ning peale väikest vahetustehingut lahkub sealt paberrahaga.
Ilmselt ei ole kogu see situatsioon seotud sellega, et elektrooniliste bussikaartide vms veidi enam arenenud süsteemi rakendamine bussides oleks ilmvõimatu ja superkallis, pigem selles, et elektrooniline värk hakkaks liiga palju kellegi tulusid näitama.
Kogu selle asja juures paneb mind imestama see, et seoses ülaltooduga ei ole veel ühtegi piketti/demonstratsiooni/meeleavaldust toimunud.
Aga see võib tuleneda ka sellest, et jaanuaris on enamus argentiinlasi puhkamas ja kes siis viitsib jamada :)
Aga puhkusehooaeg on siin täies hoos. Minu kodu lähedal asuv väike keldripoe tüüpi pood on näiteks üldse kinni pandud puhkuseks. Sedamoodi käivad siin asjad :D
Ise lähen järgmine nädal matkama lõunasse, eks näis mis sellest välja tuleb. Ehk siis printsess-tüüpi isik peab magama telgis ja ei saa hommikuti dušši võtta :D tuletaevasappi! :D
Ahjaa, kui kellelgi on keegi, kes vajab tõlketeenust, siis ma olen täitsa avatud pakkumistele. Ei tea kas aasta alguse "pohmakas" või on majanduslangus ka minu sektorisse jõudnud, aga tööd peaaegu et polegi :(
Hiljem jälle!
Miks ma seda jälle mainin? Aga sellepärast, et tänasest läks olukord veel halvemaks. Busside ja metroode ja rongide piletite hinnad tõusid keskmiselt 20 centavo võrra, mis tähendab, et endise 90 centavo asemel tuleb maksta 1.10 ja olgem ausad nende müntide leidmine on juba suuremat sorti kunsttükk. Hommikul näitas telekast, kuidas rongijaamas oli piletikassas umbes 30 mintsase ooteajaga saba, sealt saab paberraha eest kah osta.
Olukorra koloreerimiseks peaks mainima, et paar nädalat tagasi olla avastatud ladu, kus oli 1 miljoni peso (ca 3,4 miljoni krooni) väärtuses münte. Ja keegi ei tea, kelle omad need on! Samuti pidavad osad bussifirmad oma töötajatele müntides maksma. Lisaks sellele pidavat toredad bussiettevõtete maffiad siin tasu eest münte müüma. Olen isegi lähedalasuvas supermarketis näinud, kuidas poodi tekkib härrasmees mündikotiga ja läheneb raha eest vastutavale isikule ning peale väikest vahetustehingut lahkub sealt paberrahaga.
Ilmselt ei ole kogu see situatsioon seotud sellega, et elektrooniliste bussikaartide vms veidi enam arenenud süsteemi rakendamine bussides oleks ilmvõimatu ja superkallis, pigem selles, et elektrooniline värk hakkaks liiga palju kellegi tulusid näitama.
Kogu selle asja juures paneb mind imestama see, et seoses ülaltooduga ei ole veel ühtegi piketti/demonstratsiooni/meeleavaldust toimunud.
Aga see võib tuleneda ka sellest, et jaanuaris on enamus argentiinlasi puhkamas ja kes siis viitsib jamada :)
Aga puhkusehooaeg on siin täies hoos. Minu kodu lähedal asuv väike keldripoe tüüpi pood on näiteks üldse kinni pandud puhkuseks. Sedamoodi käivad siin asjad :D
Ise lähen järgmine nädal matkama lõunasse, eks näis mis sellest välja tuleb. Ehk siis printsess-tüüpi isik peab magama telgis ja ei saa hommikuti dušši võtta :D tuletaevasappi! :D
Ahjaa, kui kellelgi on keegi, kes vajab tõlketeenust, siis ma olen täitsa avatud pakkumistele. Ei tea kas aasta alguse "pohmakas" või on majanduslangus ka minu sektorisse jõudnud, aga tööd peaaegu et polegi :(
Hiljem jälle!
28 oktoober, 2008
jätkuks eilsele
Et teid mitte pimedusse jätta ja teilt ööund röövida (sest te ju kindlasti ei saa magada rahulikult enne, kui te teada saate, mis see kojamees ikkagi tahtis) teavitan, et sain eile õhtul tal ikkagi sabast kinni. Aga targemaks see mind ei teinud. Nimelt tema hispaania keel on selline, et ta võiks samahästi ka burundi keeles rääkida, informeerituse tase jääks umbes samaks. Suutsin eristada vaid sõnad "värvima" ja "omanik". Ja arvestades minu fantaasia lennukust... ei ole just eriti raske välja mõelda mitu erinevat seebiooperit mul sekundi murdosa jooksul peast läbi lendas. Ilmselt kõik valed. Aga ega ma siis ju ometigi välja ei näidanud, et ma mitte midagi aru ei saa. Naeratasin kangelaslikult ja noogutasin ja ütlesin mõtlikult "ahaa" ja "esta bien" kohtades kus tundus sobilik. Tundus, et petsin ära.
Aga enda lohutuseks (et ma Blasist midagi aru ei saa, kui ma temaga suhtlema pean) tuletan ma endale alati meelde korteriomaniku sõnu "me keegi ei saa aru, mis ta räägib". Vot! Nii et ei ole mina see loll.
Samuti jätkuks minu friigi- ja ehitajamagneti loole. Nagu kinofilmis hakati minu tänaval mingit asja ehitama... torusid parandama vms, nii et ma olen sunnitud iga päev mööduma autokastitäiest (sest ega nad ju muud moodi ei reisi) ehitajapoistest, kes vilistavad ja igasuguseid lennukaid komplimente jagavad. Oh seda suurt rõemu ma ütlen! Huvitav, kui ma ennast ära päevitaksin ja 10 cm võrra lühemaks laseks opereerida (ma veel mõtlen, mis osa ma lasen maha võtta), kas ma siis ka nii popp oleks nende autokastimeeste seas =) Aga ilmselt jääb see saladuseks.
Aga enda lohutuseks (et ma Blasist midagi aru ei saa, kui ma temaga suhtlema pean) tuletan ma endale alati meelde korteriomaniku sõnu "me keegi ei saa aru, mis ta räägib". Vot! Nii et ei ole mina see loll.
Samuti jätkuks minu friigi- ja ehitajamagneti loole. Nagu kinofilmis hakati minu tänaval mingit asja ehitama... torusid parandama vms, nii et ma olen sunnitud iga päev mööduma autokastitäiest (sest ega nad ju muud moodi ei reisi) ehitajapoistest, kes vilistavad ja igasuguseid lennukaid komplimente jagavad. Oh seda suurt rõemu ma ütlen! Huvitav, kui ma ennast ära päevitaksin ja 10 cm võrra lühemaks laseks opereerida (ma veel mõtlen, mis osa ma lasen maha võtta), kas ma siis ka nii popp oleks nende autokastimeeste seas =) Aga ilmselt jääb see saladuseks.
27 oktoober, 2008
kuna Eesti Vabariigi ja Argentiina Vabariigi vahel on toimunud mingid kellakeeramised. Siis pean vajalikuks teavitada, et meie ajavahe (juhul kui persoonid viibivad eelmainitud vabariikides, vastasel korral uurige ise välja, eks)on vähenenud taas kord meeldivale neljale tunnile.
Välja arvatud juhul, kui ma juhtun viibima teatud Argentiina Vabariigi provintsides, kelle kubernerid ei ole president Cristina Fernandez de Kirchneri suurimad fännid, siis on meie ajavahe 5 tundi.
Ehk siis siin maal käib kella keeramine vastavalt poliitilistele eelistustele. Juhuu!
Ilm on täna ootamatult jahe. 17 kraadi näitab hetkel. Jajah, ma teen seda meelega, ma tean küll, et teil seal ei ole just kõige meeldivam sesoon käsil. Aga endiselt on siin veider vaadata, kui õues päike lõõskab ja mõnel päeval on kraadiklaas 28-ni punninud, siis esinem ikka veel isendeid, kes kannavad saapaid (kuigi normaalsetel põhjamaist päritolu indiviididel on isegi plätuga palav) ja veelgi kummalisem on see, et ilmaga, kus keskmine eestlane ennast bikiinide väele rebiks ja esimesse ettejuhtuvasse randa ennast praadima kimaks, on siin enamus puid RAAAGUS! Jah! Välja arvatud palmid ja mõned igihaljad puud (näiteks kummipuu, mis mul Eestis maapinnaga paralleelselt kasvada üritades on ca 4 aastaga täitsa korraliku meetrise kasvu välja venitanud esineb siin üsna mitmeid kordi suurema, no sellise keskmise 100-aastase kuuse mõõdus).
Eksole.
Täna oli huvitav seik. Järjekordne moment minu elust, kus ma pidasin targemaks kontrollida, et ma mõnda Tarantino filmi pole juhtumisi enda teadmata sattunud. Olin just parajasti dušši all, pesin pead ja laulisin mitte eriti kõva häälega "Koitu" (ärge küsige ja mis peamine, ärge seda ette kujutage, mul hakkab piinlik), kui järsku helises uksekell, millele järgnes kohemaid koputus. Mõtlesin siis, et mäsasja, mismõttes keegi soovib mu korterisse nii paaniliselt siseneda ja kuidasmoodi on antud isik suutnud alt koridori uksest siseneda ilma endast eelnevalt teada andmata. Teine mõttesekund läks selle peale, et mõtlesin, et kas ma nüüd kaabin ennast kärmelt riidesse või lihtsalt ignoreerin. Sest kui tõesti niii pakiline on, siis tuleb hiljem tagasi :D Või midagi sellist. Jõudsin vaid seda mõelda, kui juba kuulsin krabinat ja uks keerati võtmega lahti ning portero (see vanamees, kes on nagu kojamees-majahoidja ühes isikus ja kes ise ka meie majas elab) hüüdis "hay alguien aqui?" (on siin keegi). No andke andeks, mismõttes onsiinkeegi, inimesed ju elavad! Ma siis hüüdsin ehmunud hiire häälega "SI", millele järgnes vabandus ja uks läks kinni. Ja ma ei ole siiani suutnud härra Blasiga ühendust saada, et mis ta siis tahtis ja miks ta mu korterisse siseneda üritas.
Ärge nüüd ehmatage. Siin on paljudes majades selline komme, et majahoidjal on kõikide korterite võtmed, igaks juhuks, kui midagi juhtuma peaks. Noh näiteks, et ajuvaba eestlane kaotab võtmed ära ja korteriomanikud ei ole riigis (mida juhtub väga sageli), siis on päris muhe, kui on kuskilt võtta ja ei pea pargipingile assokatega ühes rütmis hingama minema. Vms. Aga väike ehmatus oli küll. Sest... mu vannitoa uks ja välisuks on täpselt kohakuti ja ma tavaliselt vannitoa ust kinni ei pane (üksi elades täiesti mõttetu uksehingede raiskamine, if you ask me) :p
Igaljuhul! Nalja saab ja kui lähima kilomeetri raadiuses on mõni veider sündmus oma avaldumist ootamas, siis on kindel see, et ta ootab hetkeni, kuni mina lähedusse satun. Sama lugu on veidrate inimestega (ma võiks oma friigimagneti staatusest varsti raamatu kirjutada) - kui tänaval on keegi, kellel on vajadus oma matcholikkust verbaalses vormis väljendada, siis saan mina selle subjektiks. Ja no olgem ausad, reeglina need ütlejad ei ole just surmavalt ilusad, sädemeid pritsivate silmadega latiinomehed vaid 158-aastased vanamehenässid või argentiina versioon jõmm-ehitajast. Ja ma ei saa aru, miks see minuga koguaeg juhtub. Ma saan aru küll, et ma olen silmipimestav kaunitar või nii ma endale vähemalt kinnitada üritan (ja ma ei räägi siin vastärganud-meikimata versioonist onju) aga no niiiiiiiiiiiii kaunis ka nüüd mitte, eks =) ja on hulganisti kaunimaid isikuid, kes ei saa nii paljude komplimentide osaliseks. Pigem on põhjus võibolla selles, et neil nässidel silm enam nii hästi ei seleta :p
Aga see selleks!
Veel üks tähelepanek.
Ilmselt on enamus inimesi teadlikud sellest, et lõunamaistes kultuurides on kellaajad ja neist kinnipidamine rangelt soovitusliku iseloomuga. Mis siis lihtsalt öelduna tähendab seda, et hiljaks jäämine on pigem norm kui erakordne sündmus. Mina ootamist vihkava ja (suhteliselt) täpse inimesena olen ilmselt palju närvirakke kaotanud ja vihast nii mõnegi juuksekarva halliks mõelnud (elagu juuksevärvi leiutaja!) olles ise tavaliselt palju varem kohal. Ja ma pean tunnistama, et ma olen enda kallal kõvasti hilinemistrenni teinud. Jah, ma üritan meelega hiljaks jääda! Ja lõpuks on mu treening ka tulemusi andma hakanud! JAH! Ma suudan nüüüd juba täpselt kokkulepitud ajaks kohale jõuda, mis tähendab seda, et mu ootamisaeg on oluliselt lühenenud. Jätkan intensiivseid treeninguid (usun, et alpilaager oleks siin päris palju abiks) ja loodan mõne aja pärast juba 10-minutilise hilinemise saavutada!
Stay tuned!
=)
tsau!
P.S. Viisitamm vangi!
Välja arvatud juhul, kui ma juhtun viibima teatud Argentiina Vabariigi provintsides, kelle kubernerid ei ole president Cristina Fernandez de Kirchneri suurimad fännid, siis on meie ajavahe 5 tundi.
Ehk siis siin maal käib kella keeramine vastavalt poliitilistele eelistustele. Juhuu!
Ilm on täna ootamatult jahe. 17 kraadi näitab hetkel. Jajah, ma teen seda meelega, ma tean küll, et teil seal ei ole just kõige meeldivam sesoon käsil. Aga endiselt on siin veider vaadata, kui õues päike lõõskab ja mõnel päeval on kraadiklaas 28-ni punninud, siis esinem ikka veel isendeid, kes kannavad saapaid (kuigi normaalsetel põhjamaist päritolu indiviididel on isegi plätuga palav) ja veelgi kummalisem on see, et ilmaga, kus keskmine eestlane ennast bikiinide väele rebiks ja esimesse ettejuhtuvasse randa ennast praadima kimaks, on siin enamus puid RAAAGUS! Jah! Välja arvatud palmid ja mõned igihaljad puud (näiteks kummipuu, mis mul Eestis maapinnaga paralleelselt kasvada üritades on ca 4 aastaga täitsa korraliku meetrise kasvu välja venitanud esineb siin üsna mitmeid kordi suurema, no sellise keskmise 100-aastase kuuse mõõdus).
Eksole.
Täna oli huvitav seik. Järjekordne moment minu elust, kus ma pidasin targemaks kontrollida, et ma mõnda Tarantino filmi pole juhtumisi enda teadmata sattunud. Olin just parajasti dušši all, pesin pead ja laulisin mitte eriti kõva häälega "Koitu" (ärge küsige ja mis peamine, ärge seda ette kujutage, mul hakkab piinlik), kui järsku helises uksekell, millele järgnes kohemaid koputus. Mõtlesin siis, et mäsasja, mismõttes keegi soovib mu korterisse nii paaniliselt siseneda ja kuidasmoodi on antud isik suutnud alt koridori uksest siseneda ilma endast eelnevalt teada andmata. Teine mõttesekund läks selle peale, et mõtlesin, et kas ma nüüd kaabin ennast kärmelt riidesse või lihtsalt ignoreerin. Sest kui tõesti niii pakiline on, siis tuleb hiljem tagasi :D Või midagi sellist. Jõudsin vaid seda mõelda, kui juba kuulsin krabinat ja uks keerati võtmega lahti ning portero (see vanamees, kes on nagu kojamees-majahoidja ühes isikus ja kes ise ka meie majas elab) hüüdis "hay alguien aqui?" (on siin keegi). No andke andeks, mismõttes onsiinkeegi, inimesed ju elavad! Ma siis hüüdsin ehmunud hiire häälega "SI", millele järgnes vabandus ja uks läks kinni. Ja ma ei ole siiani suutnud härra Blasiga ühendust saada, et mis ta siis tahtis ja miks ta mu korterisse siseneda üritas.
Ärge nüüd ehmatage. Siin on paljudes majades selline komme, et majahoidjal on kõikide korterite võtmed, igaks juhuks, kui midagi juhtuma peaks. Noh näiteks, et ajuvaba eestlane kaotab võtmed ära ja korteriomanikud ei ole riigis (mida juhtub väga sageli), siis on päris muhe, kui on kuskilt võtta ja ei pea pargipingile assokatega ühes rütmis hingama minema. Vms. Aga väike ehmatus oli küll. Sest... mu vannitoa uks ja välisuks on täpselt kohakuti ja ma tavaliselt vannitoa ust kinni ei pane (üksi elades täiesti mõttetu uksehingede raiskamine, if you ask me) :p
Igaljuhul! Nalja saab ja kui lähima kilomeetri raadiuses on mõni veider sündmus oma avaldumist ootamas, siis on kindel see, et ta ootab hetkeni, kuni mina lähedusse satun. Sama lugu on veidrate inimestega (ma võiks oma friigimagneti staatusest varsti raamatu kirjutada) - kui tänaval on keegi, kellel on vajadus oma matcholikkust verbaalses vormis väljendada, siis saan mina selle subjektiks. Ja no olgem ausad, reeglina need ütlejad ei ole just surmavalt ilusad, sädemeid pritsivate silmadega latiinomehed vaid 158-aastased vanamehenässid või argentiina versioon jõmm-ehitajast. Ja ma ei saa aru, miks see minuga koguaeg juhtub. Ma saan aru küll, et ma olen silmipimestav kaunitar või nii ma endale vähemalt kinnitada üritan (ja ma ei räägi siin vastärganud-meikimata versioonist onju) aga no niiiiiiiiiiiii kaunis ka nüüd mitte, eks =) ja on hulganisti kaunimaid isikuid, kes ei saa nii paljude komplimentide osaliseks. Pigem on põhjus võibolla selles, et neil nässidel silm enam nii hästi ei seleta :p
Aga see selleks!
Veel üks tähelepanek.
Ilmselt on enamus inimesi teadlikud sellest, et lõunamaistes kultuurides on kellaajad ja neist kinnipidamine rangelt soovitusliku iseloomuga. Mis siis lihtsalt öelduna tähendab seda, et hiljaks jäämine on pigem norm kui erakordne sündmus. Mina ootamist vihkava ja (suhteliselt) täpse inimesena olen ilmselt palju närvirakke kaotanud ja vihast nii mõnegi juuksekarva halliks mõelnud (elagu juuksevärvi leiutaja!) olles ise tavaliselt palju varem kohal. Ja ma pean tunnistama, et ma olen enda kallal kõvasti hilinemistrenni teinud. Jah, ma üritan meelega hiljaks jääda! Ja lõpuks on mu treening ka tulemusi andma hakanud! JAH! Ma suudan nüüüd juba täpselt kokkulepitud ajaks kohale jõuda, mis tähendab seda, et mu ootamisaeg on oluliselt lühenenud. Jätkan intensiivseid treeninguid (usun, et alpilaager oleks siin päris palju abiks) ja loodan mõne aja pärast juba 10-minutilise hilinemise saavutada!
Stay tuned!
=)
tsau!
P.S. Viisitamm vangi!
16 oktoober, 2008
Saksamaa keset Argentiinat
Kui ma viimati kirjutasin, siis teatasin suure häälega, et lähen Cordobasse Oktoberfestile.
Ja kui te arvate nüüd, et ma pole sellest pikalt kirjutanud seetõttu, et maitsvad kesvamärjukesed (uskuge mind, seda fraasi lugedes ei ole teie ainsad,kes mind imelikult vaatavad) on mind teise ilma või kuhugi saatnud. Aga ei sellist õnne teil kahjuks ei ole.
Enne Cordobasse minekut suutsin ma ennast suhteliselt oimetuks töötada (1 päevaga 64 lk tõlkida ei ole just eriline no bake cheesecake). Mistõttu loen ma seda 5 suurest linnast eemal oldud aega ja ehk ka liialt kulutatud raha täiesti õigustatuks.
Kuna keegi teine ei saa endale vabagraafikut lubada peale minu ja ühe mu sõbra Martini (ja kellel on ka sobivalt ka auto), siis otsustasime, et teeme väikse road tripi ja lähme vaatame Cordobat. Martin on üks maailma suurimaid Cordoba fänne muideks,tuleb tunnistada, ajas mul vahepeal ikka (no ma ei taha öelda, et ajas sita keema, aga ma ei suuda praegu ühtegi tsensuursemat väljendit välja mõelda) ... kopsu üle maksa (?). Ma olen ka suur Vormsi fänn, aga ma ei piki Vormsit igasse võimalikku võrdlusesse ja ma ei arva, et seal on maailma parimad kadakad vms :D Aga see selleks :D (antud avaldusest võite järeldada kui suur on mu iroonitsemise, sarkasmitsemise ja muidu üldise mürgipritsimise vajadus, sest siin maal seda eriti teha ei saa, solvuvad kuramused).
Ühesõnaga (mis meenutab mulle, et kuskil kirjutati, et eestlastel on komme peale "ühesõnaga" ütlemist moodustada "Kalevipoja"-mahus traktaat.
Niisiis :) Alustasime retke reede öösel vastu laupäeva kell 2. Ärge küsige, miks sellisel kellaajal, aga autojuht väidab, et talle meeldib öösel sõita. Mul oli ükstakama, ma keeldun igal juhul kategooriliselt Argentiina maanteedel autot juhtimast. Võtsin kodust padja kaasa, lasin autoistme alla ja vaatasin öist maanteed :D Nagu printsessidele kohane, eks :)Pealinnast Villa General Belgrano nimelisse linna (no pigem on ta kohalikus mõistes siiski küla) kestab ca 8-9 tundi. Tee oli peaaegu et tühi, mis tegi sõidu täitsa kiireks, tegime väikseid metsa- ja tankimispeatusi ja ei läinud 9 tundigi, kui laekusime linnakesse, mis esmapilgul jättis küll sellise mulje, et me oleme vahepeal salaja ookeani ületanud ja jõudnud Baierimaale. Aga siis täheldasin tänaval meesisikute keskmisest suuremat kaunidusastet ja jõudsin järeldusele, et ma ei viibi siiski amfiibautos. Sellega ma muidugi ei taha öelda, et sakslased koledad oleksid vms.
Villa General Belgrano on selline kohake, kus enamus elanikke on sakslased või nende järeldtulijad. Väidetavalt mingi sõjalaeva põhjaminekust pääsenud sakslaste pesakonnad. Mis tundub loogilisena, kui arvestada, et viimased 46 aastat on nad seal linnas Oktoberfesti korraldanud ja umbes igal tänaval on oma miniõlletehas. (et tunde kätte saaksite, siis palun kuulake seda lugu lugedes vabalt valitud saksa õllelaulu) :D Linna peatänav on kui Baierimaa suust kukkunud, aga ma kahtlustan, et tegemist on kavala turisminõksuga, sest jalutasin ka muudel tänavatel ja siis enam nii saksamaine ei olnud.
Kuna me ei olnud ühtegi ööbimiskohta broneerinud, sest helistades olid kõik kohad täis juba, siis asusime otsinguile. Ma küll eeldasin, et pean mõned päevad telgis ööblema, olime selleks puhuks ka vastavad atribuudid kaasa võtnud, aga nät... õnnestus. Leidsime hosteli, kus ei nööritud seitset nahka ja asetasime pakid vööri. Seejärel suundusime festivalikohta (mis oli lihtsalt üks piiratud linnapark) ja palusime esimese õlle. Sissepääs festivalile oli mõistliku hinnaga (20 pesot), aga andke andeks, joogipoolis festivaliplatsil oli ikka rämekallis. Aga noh, elus ühe korra Argentiina Oktoberfestil käia... :) Ma ei tea kuidas asjad päris Oktoberfestil on, aga siin on oluline osta endale isiklik õllekann ja sellega siis ringi liikuda ja erinevatest müügiputkadest endale jooki muretseda. Argentiinlased on muidugi head müügimehed ja mugavuse suurendamiseks on ka genereerinud spetsiaalsed paelad, millega saab kannu endale kaela riputada... eelistatavalt küll tühjana. Õlled olid täitsa head, iseäranis apelsini- ja maasikamaitselised (hea tsikk ma olen, onjo). Et asi päris lihtlabaseks joomaks ei kisuks on korraldajad ka kultuuriprogrammi organiseerinud. Laval esinesid pidevalt folkloorigrupid Argentiinas esindatud erinevatest rahvusgruppides... suurem jagu küll saksa-austria rõhuga, mistõttu teise päeva õhtuks suutsin ma vaevu hoida tagasi frustreeringuröögatust, kui hakkas kõlama järjekordne versioon hispaaniakeelsest õllepruulijast... kujutage ette siis... Ja mitte et see ainult festivaliplatsil oleks olnud. Kogu linnas olid ka valjuhääldid väljas, et ükski inimene sellest äärmiselt meeldivast muusikalisest elamusest ometigi ilma ei jääks.
Esimese õhtu tippsündmuseks oli loomulikult kohaliku Õllemissi valimine (JAH! ma ei tee nalja!). Olgem ausad, see hetk oli selle kaheksa kuu jooksul minu jaoks see, kus ma kõige rohkem tundsin puudust inimestest, kellega ma oleksin võinud oma Iroonika-Sarkastika aka Õelu vabalt-rivitult tööle lasta. Sest OH KUI PALJU OLEKS ÖELDA OLNUD. Uskuge mind, Miss Estonia 1988 tundub selle ürituse kõrval kui modernse missivalimise etalon. Sest sellist vanakooli missivalimist pole mina enne näinud. Ok, on tegemist Õllemissiga jms, aga ohjuudasküll need puhvis varrukatega kleidid ja see ekstreemset põnevust täis lavashow. Ja loomulikult oli 12-st missikandidaadist 10 hobideks muusika kuulamine ja trennis käimine (palun kasutada lugemiseks Piret Kalda häält etenduses Armastus Kolme Apelsini Vastu). Aga mehed olid publiku seas pöördes ja oh seda pettumuse vilinat-ohet, kui lubati trikoovooru ja seda ei tulnudki! Ja ma tõesti ei tea, kes seal missiks valiti, sest õues läks jube külmaks ja ma olin ca 36 h järjest magamata ja ma läksin hostelisse magama. Pärast muidugi ununes mul see oluline informatsioon küsimata jätta. Oh õnnetust.
Peale seda kui olime õlled ära mekkinud ja umpa-umpast hulluks läinud, pühkisime Villa General Belgrano tolmu jalgelt ja põrutasime üle mägede Mina Clavero nimelisse linna. Peisaazh oli muidugi impressiivne ja õhk oli nii puhas, et ma arvan, et pigem mürigtasin mina oma Buenos Airese õhku täis kopsudest välja hingamisega kohalikku loodust. Aga noh see selleks :) Kõige kõrgem punkt, kuhu me jõudsime oli ca 2000 m kõrgusel merepinnast.
Mina Clavero kui selline pole midagi erilist. Aga selle ümbruses on palju lahedaid kohti matkamiseks. Läksime siis mingisse lahedasse kohta, kus pidi üle kivide ronima ja üle jõe minekuks madalikke otsima. Lahe! Ainuke asi oli see, et härra reisikaaslane ei olnud mind teavitanud sellest, et läheb suurejooneliseks ronimiseks ja ma ei olnud vastavat varustust kaasa võtnud. Ehk siis teadke, et teksades ei ole just kõige mugavam suuri rändrahne ületada :D Ja kuna päike oli ka terav siis mina oma lumivalgekese jumega 2000 m kõrgusel sain nats kõrvetada. Ega ma kade tüdruk ei ole muidugi ja avaldasin kõvahäälselt ja õelasõnaliselt oma pahameelt, et mind sellisest aventüürist teavitatud polnud. Mõni ebarahulikum olevus oleks mu ilmselt sinnasamma selle peale ära uputanud :D Aga no ma palun,sellistest asjadest tuleb ette teatada. Hea, et ma diskopluusi ja kõpskingadega seal ei kakerdanud :p Aga ilus koht oli! (ving-ving).
Ööbisime ühes kohas, millele ma ei oskagi nime anda... linnast väljas ja selline kämpingu moodi asi, aga korralike tubade ja värkidega. Seal kandis on selliseid kohti väga palju, aga hooaeg pole veel alanud ja suht inimtühi oli (suvel on sinna võimatu ilma broneeringuta pääseda). Koha omanik oli mingi spa-kultuuri fännist isehakanud teadlane. Ja ta teadis Eestit selle järgi, et meil on mudaravilad! Uskumatu :) Selle kohaga seondub muidugi reisilolluse kõrghetk (sarjast hälvikute suvelaager). Panime oma asjad ööbimiskohta ja otsustasime linna sööma minna. Olime paar km sõitnud, kui Martin küsis, et kas ma mäletan, mis selle koha nimi oli. Mina: "eeee...ei". Aga me ei muretsenud, sest tee oli ainult otseotseotse. Nojah, õhtul kui me pimedas tagasi hakkasime sõitma. Siis ei olnud enam nii lihtne. pool tundi sõitsime edasi-tagasi :D Ma juba mõttes kujutasin ette kuidas ma pean teeääres kraavis autos ööbima ja kui mugav see on (ma olen ikka paadunud optimist). Lõpuks siiski järgisime minu naiselikku vaistu ja sõitsime veidi kaugemale, kui me arvasime, et peame sõitma ja leidsimegi üles. Siit ka õpetussõnad lollidele... jäta meelde, kus sa ööbid!
Järgmisel päeval sõitsime Merlosse, mis on linnake Cordoba ja San Luisi provintside piiril. Ilus linnake mäe jalamil. Käisime jälle veidi matkamas mägedes. Sõitsime mööda KÕIGE HIRMSAMAT teed üles mäetippu ja käisime ka laama-oliivifarmis (ei see ei ole mingi spetstüüpi oliiv vaid seal farmis kasvatatakse oliive ja laamasid :D). farmiomanik oli jõuluvana meenutav jutukas Eduardo, kes miskipärast särgikandmist eriti auväärseks tegevuseks ei pea, aga no see selleks. Peale seda kui ta oli meid oimetuks jutustanud ja mu üle naernud, kui ma küsisin, kas ma laamat katsuda võin (pidid olema nii arad loomad, et võivad suurest hirmust ja stressist ära surra lausa) ning meile oliive ja superhead oliivõli müünud läksime me ja hakkasime jälle ööbimiskohta otsima. Seekord mõtlesime, et oleme ülbikud ja võtame mingi šefima koha. Koha nimi oli Don Gregorio (a maffiamehi pold kuskil näha) ja oli üks ilusamaid külalistemaju, kus ma olnud olen. Ja et hommikusööki saada, pidi kardinad eest ära tõmbama :D Hea et suitsusignaali ei pidanud saatma :D
Ja siis me pealinna poole tagasi sõitma hakkasimegi. Martin oli suht kapsas küll ja üritas mind rooli sundida, aga ma hirmutasin teda eriliselt võigaste autoavariivalikutega, mispeale ta loobus. Jutustasin talle ka loo sellest, kuidas ma Rakveres Tsentrumi ees Honda roolis puuga võitlusse asusin. Teel tagasi Buenos Airesesse oli selline tuul, et põldudel (ja neid oli selle 9 tunni jooksul ca 90% ajast) oli mullatorm ja meie autole kukkus keset teed lihtsalt üks hiiglaslik oksajurakas peale. Õnneks midagi ei juhtunud. Aga jah, teeääres olid ainult põllud ja põllud. Tuleks vist mainida, et Cordoba provints ning Santa Fe, Entre Riose ja Buenos Airese provintsid, mida me läbisime on Argentiina põhilised agrikultuurihällid (seal need põldurid neid teid kinni hoidsidki). Ja tee oli piima-lehma-kana jms autosid täis.
Tegin teel olles ka väikesi observatsioone, et Eesti ei ole ainuke koht, kus kohtadele napakaid nimesid pannakse. Nono (aka vanaisa) on veel suhteliselt mõistlik. Minu jaoks trumpas kõik Liiapeksid ja Munalaskmed suure kaarega üle koht nimega Venado Tuerto. Ei kõla hispaania keele oskajale imelikult ega midagi, eks. Ja ega minagi teadnud, mis see tähendab. Aga siis valgustati mind...Eestis oleks selle linna nimi Ühesilmne Kits (ok, tegelt on hirv, aga see ei tee asja paremaks). Kujutate te ette, et ütleksite, "ma olen ühesilmsekitslane".... ma arvan, et ma ei pea rohkem ütlema midagi.
Elamuse poolest pean veel mainima, et ma proovisin ñandulihast tehtud sinki. Ausaltöeldes ma ei tea, mis selle eluka eestikeelne nimi on, aga ta on selline jaanalinnutüüpi asi (inglise keeles rhea). Täitsa söödav oli.
Ja kui nüüd söögi juurde tagasi tulla siis. Viimased kolm päeva toitusin ma peamiselt LEIVAST! JAH! JASSI SEEMNELEIVAST! Imre Kose võib oma imevigurid sigadele sööta. Ei ole midagi paremat kui Jassi Seemneleib :D (võib täheldada teatud eufooriat). Aga otsa sai!
Ja leiva tõi mulle Inga, kes tuli siia 2 kuuks hispaania keelt õppima ja kellega ma tema teisel siinviibimise päeval peaaegu 6 tundi katkematult eesti keeles latrasin :D Niiäge :D
Ja vähem kui kuu pärast tuleb härra Ragnar! Woohoo!
Ja arvestades kui kallid on detsembris Eestisse lendamiseks lennupiletid kaalun ma oma blogi lugemise tasuliseks teha :p Kui sellest ainult abi oleks.
Vatnii, käsi väsis ära :D
Tsau!
Ja kui te arvate nüüd, et ma pole sellest pikalt kirjutanud seetõttu, et maitsvad kesvamärjukesed (uskuge mind, seda fraasi lugedes ei ole teie ainsad,kes mind imelikult vaatavad) on mind teise ilma või kuhugi saatnud. Aga ei sellist õnne teil kahjuks ei ole.
Enne Cordobasse minekut suutsin ma ennast suhteliselt oimetuks töötada (1 päevaga 64 lk tõlkida ei ole just eriline no bake cheesecake). Mistõttu loen ma seda 5 suurest linnast eemal oldud aega ja ehk ka liialt kulutatud raha täiesti õigustatuks.
Kuna keegi teine ei saa endale vabagraafikut lubada peale minu ja ühe mu sõbra Martini (ja kellel on ka sobivalt ka auto), siis otsustasime, et teeme väikse road tripi ja lähme vaatame Cordobat. Martin on üks maailma suurimaid Cordoba fänne muideks,tuleb tunnistada, ajas mul vahepeal ikka (no ma ei taha öelda, et ajas sita keema, aga ma ei suuda praegu ühtegi tsensuursemat väljendit välja mõelda) ... kopsu üle maksa (?). Ma olen ka suur Vormsi fänn, aga ma ei piki Vormsit igasse võimalikku võrdlusesse ja ma ei arva, et seal on maailma parimad kadakad vms :D Aga see selleks :D (antud avaldusest võite järeldada kui suur on mu iroonitsemise, sarkasmitsemise ja muidu üldise mürgipritsimise vajadus, sest siin maal seda eriti teha ei saa, solvuvad kuramused).
Ühesõnaga (mis meenutab mulle, et kuskil kirjutati, et eestlastel on komme peale "ühesõnaga" ütlemist moodustada "Kalevipoja"-mahus traktaat.
Niisiis :) Alustasime retke reede öösel vastu laupäeva kell 2. Ärge küsige, miks sellisel kellaajal, aga autojuht väidab, et talle meeldib öösel sõita. Mul oli ükstakama, ma keeldun igal juhul kategooriliselt Argentiina maanteedel autot juhtimast. Võtsin kodust padja kaasa, lasin autoistme alla ja vaatasin öist maanteed :D Nagu printsessidele kohane, eks :)Pealinnast Villa General Belgrano nimelisse linna (no pigem on ta kohalikus mõistes siiski küla) kestab ca 8-9 tundi. Tee oli peaaegu et tühi, mis tegi sõidu täitsa kiireks, tegime väikseid metsa- ja tankimispeatusi ja ei läinud 9 tundigi, kui laekusime linnakesse, mis esmapilgul jättis küll sellise mulje, et me oleme vahepeal salaja ookeani ületanud ja jõudnud Baierimaale. Aga siis täheldasin tänaval meesisikute keskmisest suuremat kaunidusastet ja jõudsin järeldusele, et ma ei viibi siiski amfiibautos. Sellega ma muidugi ei taha öelda, et sakslased koledad oleksid vms.
Villa General Belgrano on selline kohake, kus enamus elanikke on sakslased või nende järeldtulijad. Väidetavalt mingi sõjalaeva põhjaminekust pääsenud sakslaste pesakonnad. Mis tundub loogilisena, kui arvestada, et viimased 46 aastat on nad seal linnas Oktoberfesti korraldanud ja umbes igal tänaval on oma miniõlletehas. (et tunde kätte saaksite, siis palun kuulake seda lugu lugedes vabalt valitud saksa õllelaulu) :D Linna peatänav on kui Baierimaa suust kukkunud, aga ma kahtlustan, et tegemist on kavala turisminõksuga, sest jalutasin ka muudel tänavatel ja siis enam nii saksamaine ei olnud.
Kuna me ei olnud ühtegi ööbimiskohta broneerinud, sest helistades olid kõik kohad täis juba, siis asusime otsinguile. Ma küll eeldasin, et pean mõned päevad telgis ööblema, olime selleks puhuks ka vastavad atribuudid kaasa võtnud, aga nät... õnnestus. Leidsime hosteli, kus ei nööritud seitset nahka ja asetasime pakid vööri. Seejärel suundusime festivalikohta (mis oli lihtsalt üks piiratud linnapark) ja palusime esimese õlle. Sissepääs festivalile oli mõistliku hinnaga (20 pesot), aga andke andeks, joogipoolis festivaliplatsil oli ikka rämekallis. Aga noh, elus ühe korra Argentiina Oktoberfestil käia... :) Ma ei tea kuidas asjad päris Oktoberfestil on, aga siin on oluline osta endale isiklik õllekann ja sellega siis ringi liikuda ja erinevatest müügiputkadest endale jooki muretseda. Argentiinlased on muidugi head müügimehed ja mugavuse suurendamiseks on ka genereerinud spetsiaalsed paelad, millega saab kannu endale kaela riputada... eelistatavalt küll tühjana. Õlled olid täitsa head, iseäranis apelsini- ja maasikamaitselised (hea tsikk ma olen, onjo). Et asi päris lihtlabaseks joomaks ei kisuks on korraldajad ka kultuuriprogrammi organiseerinud. Laval esinesid pidevalt folkloorigrupid Argentiinas esindatud erinevatest rahvusgruppides... suurem jagu küll saksa-austria rõhuga, mistõttu teise päeva õhtuks suutsin ma vaevu hoida tagasi frustreeringuröögatust, kui hakkas kõlama järjekordne versioon hispaaniakeelsest õllepruulijast... kujutage ette siis... Ja mitte et see ainult festivaliplatsil oleks olnud. Kogu linnas olid ka valjuhääldid väljas, et ükski inimene sellest äärmiselt meeldivast muusikalisest elamusest ometigi ilma ei jääks.
Esimese õhtu tippsündmuseks oli loomulikult kohaliku Õllemissi valimine (JAH! ma ei tee nalja!). Olgem ausad, see hetk oli selle kaheksa kuu jooksul minu jaoks see, kus ma kõige rohkem tundsin puudust inimestest, kellega ma oleksin võinud oma Iroonika-Sarkastika aka Õelu vabalt-rivitult tööle lasta. Sest OH KUI PALJU OLEKS ÖELDA OLNUD. Uskuge mind, Miss Estonia 1988 tundub selle ürituse kõrval kui modernse missivalimise etalon. Sest sellist vanakooli missivalimist pole mina enne näinud. Ok, on tegemist Õllemissiga jms, aga ohjuudasküll need puhvis varrukatega kleidid ja see ekstreemset põnevust täis lavashow. Ja loomulikult oli 12-st missikandidaadist 10 hobideks muusika kuulamine ja trennis käimine (palun kasutada lugemiseks Piret Kalda häält etenduses Armastus Kolme Apelsini Vastu). Aga mehed olid publiku seas pöördes ja oh seda pettumuse vilinat-ohet, kui lubati trikoovooru ja seda ei tulnudki! Ja ma tõesti ei tea, kes seal missiks valiti, sest õues läks jube külmaks ja ma olin ca 36 h järjest magamata ja ma läksin hostelisse magama. Pärast muidugi ununes mul see oluline informatsioon küsimata jätta. Oh õnnetust.
Peale seda kui olime õlled ära mekkinud ja umpa-umpast hulluks läinud, pühkisime Villa General Belgrano tolmu jalgelt ja põrutasime üle mägede Mina Clavero nimelisse linna. Peisaazh oli muidugi impressiivne ja õhk oli nii puhas, et ma arvan, et pigem mürigtasin mina oma Buenos Airese õhku täis kopsudest välja hingamisega kohalikku loodust. Aga noh see selleks :) Kõige kõrgem punkt, kuhu me jõudsime oli ca 2000 m kõrgusel merepinnast.
Mina Clavero kui selline pole midagi erilist. Aga selle ümbruses on palju lahedaid kohti matkamiseks. Läksime siis mingisse lahedasse kohta, kus pidi üle kivide ronima ja üle jõe minekuks madalikke otsima. Lahe! Ainuke asi oli see, et härra reisikaaslane ei olnud mind teavitanud sellest, et läheb suurejooneliseks ronimiseks ja ma ei olnud vastavat varustust kaasa võtnud. Ehk siis teadke, et teksades ei ole just kõige mugavam suuri rändrahne ületada :D Ja kuna päike oli ka terav siis mina oma lumivalgekese jumega 2000 m kõrgusel sain nats kõrvetada. Ega ma kade tüdruk ei ole muidugi ja avaldasin kõvahäälselt ja õelasõnaliselt oma pahameelt, et mind sellisest aventüürist teavitatud polnud. Mõni ebarahulikum olevus oleks mu ilmselt sinnasamma selle peale ära uputanud :D Aga no ma palun,sellistest asjadest tuleb ette teatada. Hea, et ma diskopluusi ja kõpskingadega seal ei kakerdanud :p Aga ilus koht oli! (ving-ving).
Ööbisime ühes kohas, millele ma ei oskagi nime anda... linnast väljas ja selline kämpingu moodi asi, aga korralike tubade ja värkidega. Seal kandis on selliseid kohti väga palju, aga hooaeg pole veel alanud ja suht inimtühi oli (suvel on sinna võimatu ilma broneeringuta pääseda). Koha omanik oli mingi spa-kultuuri fännist isehakanud teadlane. Ja ta teadis Eestit selle järgi, et meil on mudaravilad! Uskumatu :) Selle kohaga seondub muidugi reisilolluse kõrghetk (sarjast hälvikute suvelaager). Panime oma asjad ööbimiskohta ja otsustasime linna sööma minna. Olime paar km sõitnud, kui Martin küsis, et kas ma mäletan, mis selle koha nimi oli. Mina: "eeee...ei". Aga me ei muretsenud, sest tee oli ainult otseotseotse. Nojah, õhtul kui me pimedas tagasi hakkasime sõitma. Siis ei olnud enam nii lihtne. pool tundi sõitsime edasi-tagasi :D Ma juba mõttes kujutasin ette kuidas ma pean teeääres kraavis autos ööbima ja kui mugav see on (ma olen ikka paadunud optimist). Lõpuks siiski järgisime minu naiselikku vaistu ja sõitsime veidi kaugemale, kui me arvasime, et peame sõitma ja leidsimegi üles. Siit ka õpetussõnad lollidele... jäta meelde, kus sa ööbid!
Järgmisel päeval sõitsime Merlosse, mis on linnake Cordoba ja San Luisi provintside piiril. Ilus linnake mäe jalamil. Käisime jälle veidi matkamas mägedes. Sõitsime mööda KÕIGE HIRMSAMAT teed üles mäetippu ja käisime ka laama-oliivifarmis (ei see ei ole mingi spetstüüpi oliiv vaid seal farmis kasvatatakse oliive ja laamasid :D). farmiomanik oli jõuluvana meenutav jutukas Eduardo, kes miskipärast särgikandmist eriti auväärseks tegevuseks ei pea, aga no see selleks. Peale seda kui ta oli meid oimetuks jutustanud ja mu üle naernud, kui ma küsisin, kas ma laamat katsuda võin (pidid olema nii arad loomad, et võivad suurest hirmust ja stressist ära surra lausa) ning meile oliive ja superhead oliivõli müünud läksime me ja hakkasime jälle ööbimiskohta otsima. Seekord mõtlesime, et oleme ülbikud ja võtame mingi šefima koha. Koha nimi oli Don Gregorio (a maffiamehi pold kuskil näha) ja oli üks ilusamaid külalistemaju, kus ma olnud olen. Ja et hommikusööki saada, pidi kardinad eest ära tõmbama :D Hea et suitsusignaali ei pidanud saatma :D
Ja siis me pealinna poole tagasi sõitma hakkasimegi. Martin oli suht kapsas küll ja üritas mind rooli sundida, aga ma hirmutasin teda eriliselt võigaste autoavariivalikutega, mispeale ta loobus. Jutustasin talle ka loo sellest, kuidas ma Rakveres Tsentrumi ees Honda roolis puuga võitlusse asusin. Teel tagasi Buenos Airesesse oli selline tuul, et põldudel (ja neid oli selle 9 tunni jooksul ca 90% ajast) oli mullatorm ja meie autole kukkus keset teed lihtsalt üks hiiglaslik oksajurakas peale. Õnneks midagi ei juhtunud. Aga jah, teeääres olid ainult põllud ja põllud. Tuleks vist mainida, et Cordoba provints ning Santa Fe, Entre Riose ja Buenos Airese provintsid, mida me läbisime on Argentiina põhilised agrikultuurihällid (seal need põldurid neid teid kinni hoidsidki). Ja tee oli piima-lehma-kana jms autosid täis.
Tegin teel olles ka väikesi observatsioone, et Eesti ei ole ainuke koht, kus kohtadele napakaid nimesid pannakse. Nono (aka vanaisa) on veel suhteliselt mõistlik. Minu jaoks trumpas kõik Liiapeksid ja Munalaskmed suure kaarega üle koht nimega Venado Tuerto. Ei kõla hispaania keele oskajale imelikult ega midagi, eks. Ja ega minagi teadnud, mis see tähendab. Aga siis valgustati mind...Eestis oleks selle linna nimi Ühesilmne Kits (ok, tegelt on hirv, aga see ei tee asja paremaks). Kujutate te ette, et ütleksite, "ma olen ühesilmsekitslane".... ma arvan, et ma ei pea rohkem ütlema midagi.
Elamuse poolest pean veel mainima, et ma proovisin ñandulihast tehtud sinki. Ausaltöeldes ma ei tea, mis selle eluka eestikeelne nimi on, aga ta on selline jaanalinnutüüpi asi (inglise keeles rhea). Täitsa söödav oli.
Ja kui nüüd söögi juurde tagasi tulla siis. Viimased kolm päeva toitusin ma peamiselt LEIVAST! JAH! JASSI SEEMNELEIVAST! Imre Kose võib oma imevigurid sigadele sööta. Ei ole midagi paremat kui Jassi Seemneleib :D (võib täheldada teatud eufooriat). Aga otsa sai!
Ja leiva tõi mulle Inga, kes tuli siia 2 kuuks hispaania keelt õppima ja kellega ma tema teisel siinviibimise päeval peaaegu 6 tundi katkematult eesti keeles latrasin :D Niiäge :D
Ja vähem kui kuu pärast tuleb härra Ragnar! Woohoo!
Ja arvestades kui kallid on detsembris Eestisse lendamiseks lennupiletid kaalun ma oma blogi lugemise tasuliseks teha :p Kui sellest ainult abi oleks.
Vatnii, käsi väsis ära :D
Tsau!
Tellimine:
Postitused (Atom)
