jätkuks eilsele

Et teid mitte pimedusse jätta ja teilt ööund röövida (sest te ju kindlasti ei saa magada rahulikult enne, kui te teada saate, mis see kojamees ikkagi tahtis) teavitan, et sain eile õhtul tal ikkagi sabast kinni. Aga targemaks see mind ei teinud. Nimelt tema hispaania keel on selline, et ta võiks samahästi ka burundi keeles rääkida, informeerituse tase jääks umbes samaks. Suutsin eristada vaid sõnad "värvima" ja "omanik". Ja arvestades minu fantaasia lennukust... ei ole just eriti raske välja mõelda mitu erinevat seebiooperit mul sekundi murdosa jooksul peast läbi lendas. Ilmselt kõik valed. Aga ega ma siis ju ometigi välja ei näidanud, et ma mitte midagi aru ei saa. Naeratasin kangelaslikult ja noogutasin ja ütlesin mõtlikult "ahaa" ja "esta bien" kohtades kus tundus sobilik. Tundus, et petsin ära.

Aga enda lohutuseks (et ma Blasist midagi aru ei saa, kui ma temaga suhtlema pean) tuletan ma endale alati meelde korteriomaniku sõnu "me keegi ei saa aru, mis ta räägib". Vot! Nii et ei ole mina see loll.


Samuti jätkuks minu friigi- ja ehitajamagneti loole. Nagu kinofilmis hakati minu tänaval mingit asja ehitama... torusid parandama vms, nii et ma olen sunnitud iga päev mööduma autokastitäiest (sest ega nad ju muud moodi ei reisi) ehitajapoistest, kes vilistavad ja igasuguseid lennukaid komplimente jagavad. Oh seda suurt rõemu ma ütlen! Huvitav, kui ma ennast ära päevitaksin ja 10 cm võrra lühemaks laseks opereerida (ma veel mõtlen, mis osa ma lasen maha võtta), kas ma siis ka nii popp oleks nende autokastimeeste seas =) Aga ilmselt jääb see saladuseks.

kuna Eesti Vabariigi ja Argentiina Vabariigi vahel on toimunud mingid kellakeeramised. Siis pean vajalikuks teavitada, et meie ajavahe (juhul kui persoonid viibivad eelmainitud vabariikides, vastasel korral uurige ise välja, eks)on vähenenud taas kord meeldivale neljale tunnile.

Välja arvatud juhul, kui ma juhtun viibima teatud Argentiina Vabariigi provintsides, kelle kubernerid ei ole president Cristina Fernandez de Kirchneri suurimad fännid, siis on meie ajavahe 5 tundi.

Ehk siis siin maal käib kella keeramine vastavalt poliitilistele eelistustele. Juhuu!

Ilm on täna ootamatult jahe. 17 kraadi näitab hetkel. Jajah, ma teen seda meelega, ma tean küll, et teil seal ei ole just kõige meeldivam sesoon käsil. Aga endiselt on siin veider vaadata, kui õues päike lõõskab ja mõnel päeval on kraadiklaas 28-ni punninud, siis esinem ikka veel isendeid, kes kannavad saapaid (kuigi normaalsetel põhjamaist päritolu indiviididel on isegi plätuga palav) ja veelgi kummalisem on see, et ilmaga, kus keskmine eestlane ennast bikiinide väele rebiks ja esimesse ettejuhtuvasse randa ennast praadima kimaks, on siin enamus puid RAAAGUS! Jah! Välja arvatud palmid ja mõned igihaljad puud (näiteks kummipuu, mis mul Eestis maapinnaga paralleelselt kasvada üritades on ca 4 aastaga täitsa korraliku meetrise kasvu välja venitanud esineb siin üsna mitmeid kordi suurema, no sellise keskmise 100-aastase kuuse mõõdus).

Eksole.

Täna oli huvitav seik. Järjekordne moment minu elust, kus ma pidasin targemaks kontrollida, et ma mõnda Tarantino filmi pole juhtumisi enda teadmata sattunud. Olin just parajasti dušši all, pesin pead ja laulisin mitte eriti kõva häälega "Koitu" (ärge küsige ja mis peamine, ärge seda ette kujutage, mul hakkab piinlik), kui järsku helises uksekell, millele järgnes kohemaid koputus. Mõtlesin siis, et mäsasja, mismõttes keegi soovib mu korterisse nii paaniliselt siseneda ja kuidasmoodi on antud isik suutnud alt koridori uksest siseneda ilma endast eelnevalt teada andmata. Teine mõttesekund läks selle peale, et mõtlesin, et kas ma nüüd kaabin ennast kärmelt riidesse või lihtsalt ignoreerin. Sest kui tõesti niii pakiline on, siis tuleb hiljem tagasi :D Või midagi sellist. Jõudsin vaid seda mõelda, kui juba kuulsin krabinat ja uks keerati võtmega lahti ning portero (see vanamees, kes on nagu kojamees-majahoidja ühes isikus ja kes ise ka meie majas elab) hüüdis "hay alguien aqui?" (on siin keegi). No andke andeks, mismõttes onsiinkeegi, inimesed ju elavad! Ma siis hüüdsin ehmunud hiire häälega "SI", millele järgnes vabandus ja uks läks kinni. Ja ma ei ole siiani suutnud härra Blasiga ühendust saada, et mis ta siis tahtis ja miks ta mu korterisse siseneda üritas.

Ärge nüüd ehmatage. Siin on paljudes majades selline komme, et majahoidjal on kõikide korterite võtmed, igaks juhuks, kui midagi juhtuma peaks. Noh näiteks, et ajuvaba eestlane kaotab võtmed ära ja korteriomanikud ei ole riigis (mida juhtub väga sageli), siis on päris muhe, kui on kuskilt võtta ja ei pea pargipingile assokatega ühes rütmis hingama minema. Vms. Aga väike ehmatus oli küll. Sest... mu vannitoa uks ja välisuks on täpselt kohakuti ja ma tavaliselt vannitoa ust kinni ei pane (üksi elades täiesti mõttetu uksehingede raiskamine, if you ask me) :p

Igaljuhul! Nalja saab ja kui lähima kilomeetri raadiuses on mõni veider sündmus oma avaldumist ootamas, siis on kindel see, et ta ootab hetkeni, kuni mina lähedusse satun. Sama lugu on veidrate inimestega (ma võiks oma friigimagneti staatusest varsti raamatu kirjutada) - kui tänaval on keegi, kellel on vajadus oma matcholikkust verbaalses vormis väljendada, siis saan mina selle subjektiks. Ja no olgem ausad, reeglina need ütlejad ei ole just surmavalt ilusad, sädemeid pritsivate silmadega latiinomehed vaid 158-aastased vanamehenässid või argentiina versioon jõmm-ehitajast. Ja ma ei saa aru, miks see minuga koguaeg juhtub. Ma saan aru küll, et ma olen silmipimestav kaunitar või nii ma endale vähemalt kinnitada üritan (ja ma ei räägi siin vastärganud-meikimata versioonist onju) aga no niiiiiiiiiiiii kaunis ka nüüd mitte, eks =) ja on hulganisti kaunimaid isikuid, kes ei saa nii paljude komplimentide osaliseks. Pigem on põhjus võibolla selles, et neil nässidel silm enam nii hästi ei seleta :p

Aga see selleks!

Veel üks tähelepanek.
Ilmselt on enamus inimesi teadlikud sellest, et lõunamaistes kultuurides on kellaajad ja neist kinnipidamine rangelt soovitusliku iseloomuga. Mis siis lihtsalt öelduna tähendab seda, et hiljaks jäämine on pigem norm kui erakordne sündmus. Mina ootamist vihkava ja (suhteliselt) täpse inimesena olen ilmselt palju närvirakke kaotanud ja vihast nii mõnegi juuksekarva halliks mõelnud (elagu juuksevärvi leiutaja!) olles ise tavaliselt palju varem kohal. Ja ma pean tunnistama, et ma olen enda kallal kõvasti hilinemistrenni teinud. Jah, ma üritan meelega hiljaks jääda! Ja lõpuks on mu treening ka tulemusi andma hakanud! JAH! Ma suudan nüüüd juba täpselt kokkulepitud ajaks kohale jõuda, mis tähendab seda, et mu ootamisaeg on oluliselt lühenenud. Jätkan intensiivseid treeninguid (usun, et alpilaager oleks siin päris palju abiks) ja loodan mõne aja pärast juba 10-minutilise hilinemise saavutada!

Stay tuned!

=)

tsau!


P.S. Viisitamm vangi!

Saksamaa keset Argentiinat

Kui ma viimati kirjutasin, siis teatasin suure häälega, et lähen Cordobasse Oktoberfestile.

Ja kui te arvate nüüd, et ma pole sellest pikalt kirjutanud seetõttu, et maitsvad kesvamärjukesed (uskuge mind, seda fraasi lugedes ei ole teie ainsad,kes mind imelikult vaatavad) on mind teise ilma või kuhugi saatnud. Aga ei sellist õnne teil kahjuks ei ole.

Enne Cordobasse minekut suutsin ma ennast suhteliselt oimetuks töötada (1 päevaga 64 lk tõlkida ei ole just eriline no bake cheesecake). Mistõttu loen ma seda 5 suurest linnast eemal oldud aega ja ehk ka liialt kulutatud raha täiesti õigustatuks.

Kuna keegi teine ei saa endale vabagraafikut lubada peale minu ja ühe mu sõbra Martini (ja kellel on ka sobivalt ka auto), siis otsustasime, et teeme väikse road tripi ja lähme vaatame Cordobat. Martin on üks maailma suurimaid Cordoba fänne muideks,tuleb tunnistada, ajas mul vahepeal ikka (no ma ei taha öelda, et ajas sita keema, aga ma ei suuda praegu ühtegi tsensuursemat väljendit välja mõelda) ... kopsu üle maksa (?). Ma olen ka suur Vormsi fänn, aga ma ei piki Vormsit igasse võimalikku võrdlusesse ja ma ei arva, et seal on maailma parimad kadakad vms :D Aga see selleks :D (antud avaldusest võite järeldada kui suur on mu iroonitsemise, sarkasmitsemise ja muidu üldise mürgipritsimise vajadus, sest siin maal seda eriti teha ei saa, solvuvad kuramused).

Ühesõnaga (mis meenutab mulle, et kuskil kirjutati, et eestlastel on komme peale "ühesõnaga" ütlemist moodustada "Kalevipoja"-mahus traktaat.

Niisiis :) Alustasime retke reede öösel vastu laupäeva kell 2. Ärge küsige, miks sellisel kellaajal, aga autojuht väidab, et talle meeldib öösel sõita. Mul oli ükstakama, ma keeldun igal juhul kategooriliselt Argentiina maanteedel autot juhtimast. Võtsin kodust padja kaasa, lasin autoistme alla ja vaatasin öist maanteed :D Nagu printsessidele kohane, eks :)Pealinnast Villa General Belgrano nimelisse linna (no pigem on ta kohalikus mõistes siiski küla) kestab ca 8-9 tundi. Tee oli peaaegu et tühi, mis tegi sõidu täitsa kiireks, tegime väikseid metsa- ja tankimispeatusi ja ei läinud 9 tundigi, kui laekusime linnakesse, mis esmapilgul jättis küll sellise mulje, et me oleme vahepeal salaja ookeani ületanud ja jõudnud Baierimaale. Aga siis täheldasin tänaval meesisikute keskmisest suuremat kaunidusastet ja jõudsin järeldusele, et ma ei viibi siiski amfiibautos. Sellega ma muidugi ei taha öelda, et sakslased koledad oleksid vms.

Villa General Belgrano on selline kohake, kus enamus elanikke on sakslased või nende järeldtulijad. Väidetavalt mingi sõjalaeva põhjaminekust pääsenud sakslaste pesakonnad. Mis tundub loogilisena, kui arvestada, et viimased 46 aastat on nad seal linnas Oktoberfesti korraldanud ja umbes igal tänaval on oma miniõlletehas. (et tunde kätte saaksite, siis palun kuulake seda lugu lugedes vabalt valitud saksa õllelaulu) :D Linna peatänav on kui Baierimaa suust kukkunud, aga ma kahtlustan, et tegemist on kavala turisminõksuga, sest jalutasin ka muudel tänavatel ja siis enam nii saksamaine ei olnud.

Kuna me ei olnud ühtegi ööbimiskohta broneerinud, sest helistades olid kõik kohad täis juba, siis asusime otsinguile. Ma küll eeldasin, et pean mõned päevad telgis ööblema, olime selleks puhuks ka vastavad atribuudid kaasa võtnud, aga nät... õnnestus. Leidsime hosteli, kus ei nööritud seitset nahka ja asetasime pakid vööri. Seejärel suundusime festivalikohta (mis oli lihtsalt üks piiratud linnapark) ja palusime esimese õlle. Sissepääs festivalile oli mõistliku hinnaga (20 pesot), aga andke andeks, joogipoolis festivaliplatsil oli ikka rämekallis. Aga noh, elus ühe korra Argentiina Oktoberfestil käia... :) Ma ei tea kuidas asjad päris Oktoberfestil on, aga siin on oluline osta endale isiklik õllekann ja sellega siis ringi liikuda ja erinevatest müügiputkadest endale jooki muretseda. Argentiinlased on muidugi head müügimehed ja mugavuse suurendamiseks on ka genereerinud spetsiaalsed paelad, millega saab kannu endale kaela riputada... eelistatavalt küll tühjana. Õlled olid täitsa head, iseäranis apelsini- ja maasikamaitselised (hea tsikk ma olen, onjo). Et asi päris lihtlabaseks joomaks ei kisuks on korraldajad ka kultuuriprogrammi organiseerinud. Laval esinesid pidevalt folkloorigrupid Argentiinas esindatud erinevatest rahvusgruppides... suurem jagu küll saksa-austria rõhuga, mistõttu teise päeva õhtuks suutsin ma vaevu hoida tagasi frustreeringuröögatust, kui hakkas kõlama järjekordne versioon hispaaniakeelsest õllepruulijast... kujutage ette siis... Ja mitte et see ainult festivaliplatsil oleks olnud. Kogu linnas olid ka valjuhääldid väljas, et ükski inimene sellest äärmiselt meeldivast muusikalisest elamusest ometigi ilma ei jääks.
Esimese õhtu tippsündmuseks oli loomulikult kohaliku Õllemissi valimine (JAH! ma ei tee nalja!). Olgem ausad, see hetk oli selle kaheksa kuu jooksul minu jaoks see, kus ma kõige rohkem tundsin puudust inimestest, kellega ma oleksin võinud oma Iroonika-Sarkastika aka Õelu vabalt-rivitult tööle lasta. Sest OH KUI PALJU OLEKS ÖELDA OLNUD. Uskuge mind, Miss Estonia 1988 tundub selle ürituse kõrval kui modernse missivalimise etalon. Sest sellist vanakooli missivalimist pole mina enne näinud. Ok, on tegemist Õllemissiga jms, aga ohjuudasküll need puhvis varrukatega kleidid ja see ekstreemset põnevust täis lavashow. Ja loomulikult oli 12-st missikandidaadist 10 hobideks muusika kuulamine ja trennis käimine (palun kasutada lugemiseks Piret Kalda häält etenduses Armastus Kolme Apelsini Vastu). Aga mehed olid publiku seas pöördes ja oh seda pettumuse vilinat-ohet, kui lubati trikoovooru ja seda ei tulnudki! Ja ma tõesti ei tea, kes seal missiks valiti, sest õues läks jube külmaks ja ma olin ca 36 h järjest magamata ja ma läksin hostelisse magama. Pärast muidugi ununes mul see oluline informatsioon küsimata jätta. Oh õnnetust.

Peale seda kui olime õlled ära mekkinud ja umpa-umpast hulluks läinud, pühkisime Villa General Belgrano tolmu jalgelt ja põrutasime üle mägede Mina Clavero nimelisse linna. Peisaazh oli muidugi impressiivne ja õhk oli nii puhas, et ma arvan, et pigem mürigtasin mina oma Buenos Airese õhku täis kopsudest välja hingamisega kohalikku loodust. Aga noh see selleks :) Kõige kõrgem punkt, kuhu me jõudsime oli ca 2000 m kõrgusel merepinnast.

Mina Clavero kui selline pole midagi erilist. Aga selle ümbruses on palju lahedaid kohti matkamiseks. Läksime siis mingisse lahedasse kohta, kus pidi üle kivide ronima ja üle jõe minekuks madalikke otsima. Lahe! Ainuke asi oli see, et härra reisikaaslane ei olnud mind teavitanud sellest, et läheb suurejooneliseks ronimiseks ja ma ei olnud vastavat varustust kaasa võtnud. Ehk siis teadke, et teksades ei ole just kõige mugavam suuri rändrahne ületada :D Ja kuna päike oli ka terav siis mina oma lumivalgekese jumega 2000 m kõrgusel sain nats kõrvetada. Ega ma kade tüdruk ei ole muidugi ja avaldasin kõvahäälselt ja õelasõnaliselt oma pahameelt, et mind sellisest aventüürist teavitatud polnud. Mõni ebarahulikum olevus oleks mu ilmselt sinnasamma selle peale ära uputanud :D Aga no ma palun,sellistest asjadest tuleb ette teatada. Hea, et ma diskopluusi ja kõpskingadega seal ei kakerdanud :p Aga ilus koht oli! (ving-ving).
Ööbisime ühes kohas, millele ma ei oskagi nime anda... linnast väljas ja selline kämpingu moodi asi, aga korralike tubade ja värkidega. Seal kandis on selliseid kohti väga palju, aga hooaeg pole veel alanud ja suht inimtühi oli (suvel on sinna võimatu ilma broneeringuta pääseda). Koha omanik oli mingi spa-kultuuri fännist isehakanud teadlane. Ja ta teadis Eestit selle järgi, et meil on mudaravilad! Uskumatu :) Selle kohaga seondub muidugi reisilolluse kõrghetk (sarjast hälvikute suvelaager). Panime oma asjad ööbimiskohta ja otsustasime linna sööma minna. Olime paar km sõitnud, kui Martin küsis, et kas ma mäletan, mis selle koha nimi oli. Mina: "eeee...ei". Aga me ei muretsenud, sest tee oli ainult otseotseotse. Nojah, õhtul kui me pimedas tagasi hakkasime sõitma. Siis ei olnud enam nii lihtne. pool tundi sõitsime edasi-tagasi :D Ma juba mõttes kujutasin ette kuidas ma pean teeääres kraavis autos ööbima ja kui mugav see on (ma olen ikka paadunud optimist). Lõpuks siiski järgisime minu naiselikku vaistu ja sõitsime veidi kaugemale, kui me arvasime, et peame sõitma ja leidsimegi üles. Siit ka õpetussõnad lollidele... jäta meelde, kus sa ööbid!

Järgmisel päeval sõitsime Merlosse, mis on linnake Cordoba ja San Luisi provintside piiril. Ilus linnake mäe jalamil. Käisime jälle veidi matkamas mägedes. Sõitsime mööda KÕIGE HIRMSAMAT teed üles mäetippu ja käisime ka laama-oliivifarmis (ei see ei ole mingi spetstüüpi oliiv vaid seal farmis kasvatatakse oliive ja laamasid :D). farmiomanik oli jõuluvana meenutav jutukas Eduardo, kes miskipärast särgikandmist eriti auväärseks tegevuseks ei pea, aga no see selleks. Peale seda kui ta oli meid oimetuks jutustanud ja mu üle naernud, kui ma küsisin, kas ma laamat katsuda võin (pidid olema nii arad loomad, et võivad suurest hirmust ja stressist ära surra lausa) ning meile oliive ja superhead oliivõli müünud läksime me ja hakkasime jälle ööbimiskohta otsima. Seekord mõtlesime, et oleme ülbikud ja võtame mingi šefima koha. Koha nimi oli Don Gregorio (a maffiamehi pold kuskil näha) ja oli üks ilusamaid külalistemaju, kus ma olnud olen. Ja et hommikusööki saada, pidi kardinad eest ära tõmbama :D Hea et suitsusignaali ei pidanud saatma :D

Ja siis me pealinna poole tagasi sõitma hakkasimegi. Martin oli suht kapsas küll ja üritas mind rooli sundida, aga ma hirmutasin teda eriliselt võigaste autoavariivalikutega, mispeale ta loobus. Jutustasin talle ka loo sellest, kuidas ma Rakveres Tsentrumi ees Honda roolis puuga võitlusse asusin. Teel tagasi Buenos Airesesse oli selline tuul, et põldudel (ja neid oli selle 9 tunni jooksul ca 90% ajast) oli mullatorm ja meie autole kukkus keset teed lihtsalt üks hiiglaslik oksajurakas peale. Õnneks midagi ei juhtunud. Aga jah, teeääres olid ainult põllud ja põllud. Tuleks vist mainida, et Cordoba provints ning Santa Fe, Entre Riose ja Buenos Airese provintsid, mida me läbisime on Argentiina põhilised agrikultuurihällid (seal need põldurid neid teid kinni hoidsidki). Ja tee oli piima-lehma-kana jms autosid täis.

Tegin teel olles ka väikesi observatsioone, et Eesti ei ole ainuke koht, kus kohtadele napakaid nimesid pannakse. Nono (aka vanaisa) on veel suhteliselt mõistlik. Minu jaoks trumpas kõik Liiapeksid ja Munalaskmed suure kaarega üle koht nimega Venado Tuerto. Ei kõla hispaania keele oskajale imelikult ega midagi, eks. Ja ega minagi teadnud, mis see tähendab. Aga siis valgustati mind...Eestis oleks selle linna nimi Ühesilmne Kits (ok, tegelt on hirv, aga see ei tee asja paremaks). Kujutate te ette, et ütleksite, "ma olen ühesilmsekitslane".... ma arvan, et ma ei pea rohkem ütlema midagi.

Elamuse poolest pean veel mainima, et ma proovisin ñandulihast tehtud sinki. Ausaltöeldes ma ei tea, mis selle eluka eestikeelne nimi on, aga ta on selline jaanalinnutüüpi asi (inglise keeles rhea). Täitsa söödav oli.

Ja kui nüüd söögi juurde tagasi tulla siis. Viimased kolm päeva toitusin ma peamiselt LEIVAST! JAH! JASSI SEEMNELEIVAST! Imre Kose võib oma imevigurid sigadele sööta. Ei ole midagi paremat kui Jassi Seemneleib :D (võib täheldada teatud eufooriat). Aga otsa sai!

Ja leiva tõi mulle Inga, kes tuli siia 2 kuuks hispaania keelt õppima ja kellega ma tema teisel siinviibimise päeval peaaegu 6 tundi katkematult eesti keeles latrasin :D Niiäge :D

Ja vähem kui kuu pärast tuleb härra Ragnar! Woohoo!

Ja arvestades kui kallid on detsembris Eestisse lendamiseks lennupiletid kaalun ma oma blogi lugemise tasuliseks teha :p Kui sellest ainult abi oleks.

Vatnii, käsi väsis ära :D

Tsau!

Läksin Cordobasse... Oktoberfestile Villa General Belgranosse (http://www.elsitiodelavilla.com/)

Tulen kolmapäeval =)

Tsau!

eppaaaa

epaaaa!

Olen peast soodastunud! Ja maailmas ei ole tööle paremat asendustegevust kui pläkutamine. Ja kuna mul parajasti puudub pläkutamisohver, siis valan oma pläkutamisvajaduse siia välja. Eeldusel muidugi, et mul eesti keelsed sõnad meelde tulevad. Sest vahepeal juba kipub sellega probleeme tekkima. Ükspäev ei tulnud sõna "valgusfoor" mulle meelde. Mitte et see nüüd oluline katastroof oleks olnud, aga antud hetkel oli see oluline sõna, eks. Ja tänu sellele jäi mul nalja püant (ärge mitte lootkegi, et ma seda sõna õigesti oskaks kirjutada) rääkimata, mille tulemusel mind vaadati kui tsirkusetola. Mitte et seda nii või naa ei tehtaks, eks.

Täna läksin supermarketisse ja.. ostsin viinerit. Kujutage pilti. Inimesed, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et ma olen pigem nõus Edkar Savisaarega kaera-jaani tantsima kui viinereid sööma (rahu, niipalju eneseväärikust suutsin ma säilitada, et juustuviinereid ei ostnud... võinoh, neid on siin sama laias valikus kui hapukoortki... ehk siis ei ole). Vat mis tavapäraste produktide puudus inimesega teeb. Aga ma tegin paki lahti, nuusutasin, ja panin paki külmkappi tagasi. Ootan, kuni halvaks lähevad, siis on vähemalt põhjus ära visata. Teine võimalus on, et ma viin selle viineripaki supermarketi ees resideeruvale paljulapselisele emale, kes alati palub, et talle midagi ostetaks. Aga ma ie tea, mul on alati paha tunne midagi avatud pakiga viia :)
Ahjaa, miks ma need viinerid üldse ostsin siis, küsite... no viineriisu oli noh. Aga sel viineril polnud üldse Rakvere vinku lõhn. Ma maitsma ei hakanudki üldse.

Teiseks...minu lambalembus on teada-tuntud fakt, eks. Ja ma olen lambaliha vist ainult elus ühe korra söönud, seda enda teadmata. Lambad on nii armsad, eks. Ja mis ma siis nüüd suures meelesegaduses (või pigem viitsimatuses süveneda) tegin... lubasin ennast pühapäevaks ühele suurejoonelisele lihagrillimisele. Pärast selgus, et tegemist on cordero a la cruz-iga (eesti keeles oleks see siis... lammas ristil vms). Lisan ka pildi, et te seda jubedust imetleda võiksite, kuigi see nimi iseenesest on juba piisavalt ekspressiivne. Mul on siis pühapäevani aega ennast vaimselt sellisesse staadiumisse viia, et ma suudan ennast ära petta, et tegemist on papist lambamulaazhiga, mis tegelikult ei ole kunagi olnud aasal kekslev villapallike. (nojah, selle jutuga ma ennast väga lähedale sellele seisundile ilmselt ei vii).

Aga muidu on kõik endiselt äge. Kevad hakkas, teate jah? Ja täna oli ilm kohe kevadiselt kevadine! (ma ei saa ütlemata jätta, et see vaiaotsas lammas hakkab mu südant vaikselt pahaks ajama).

Siin maal on kevade algus, ehk 21. september suur pidu ja pillerkaar. Enamus inimesi ronib oma matede ja asjadega parkidesse värsket õhku naudisklema. Käisin minagi siis oma uute sõpradega Plaza Francial. Samumeie. Seal oli umbes Eestijagu rahvast. Ja ei saa muidugi mainimata jätta, et väga suur osa nendest inimestest seal suitsetas seda va kanepipoissi. Või vähemalt nii tundus, sest aur oli üleval koguaeg. Lisaks esinesid seal erinevad bändid ja tsilliti niisama.

Ahjaa, ma käisin ju vahepeal Tsiilis. Aga ma ei viitsi väga pikalt sellest kribada. Kokkuvõtlikult võin öelda, et tsiillased naeratavad veel vähem kui eestlased. Või olen ma lihtsalt selle argentiinaliku ülevoolavusega nii ära harjunud, et see tundus nagu näkkusülgamine :D Aga no mis teha. Elavad nad seal oma maariba peal ja ega see Pinochet just kõige meeldivam isiksus ei olnud, eks :) Aga niipalju kui ma maad ennast nägin oli ilus. Valparaiso ja Vina del Mar ja Santiago. Lisan meeleoluka pildi ühest majast Santiagos.

Täna kipub mu blog kuidagi toiduteemaliseks. Aga no ma ei saa ju jätta rääkimata. Pidin siin eelmine nädal minema ühele õhtusöögile, kus oli palju rahvast erinevatest rahvustest ja igaüks pidi midagi valmistama. Soovitavalt oma riigile iseloomulikku. Teada-tuntud fakt on jällegi see, et ma just Imre Kose ei ole. Sips-sips basiilikut võin lisada, aga sellega mu ponnistused reeglina ka piirduvad. Noja, ja lisaks see, et lihtsaid asju nagu näiteks kartulisalat ei saa siin teha. SEST SIIN EI OLE JU HAPUKOORT KURATVÕTAKS! Ja siis otsustasin ma, et teen porgandikooki! mitu päeva piidlesin internetis seda retsepti - ei tundunud just eriline kondiväänamine. Kutsusin veel sõber Martini katsejäneseks eelmisel õhtul, et teen igaks petteks proovikoogi, sest ei lähe ju seltskonda mingit käkki pakkuma. No see gaasipliidindus on siin üks keeruline värk. Muidu olen ma sellega päris ära harjunud, aga see ahi, raibert, töötab ainult täisvõimsusel, mistõttu kipub koorik enne ära kõrbema, kui sisu valmis saab. Aga jahtunud peast oli kook täitsa konsumeeritav. Nii et kui ma veel harjutan, siis võib must veel pagarmeister saada. Või siis mitte. :D

Ja siis ükspäev leidsin ühes poes TILLI! Ärge mõistke mind valesti. Muidu müüakse siin kõikemõeldavaid rohelisi moodustisi (enamus neist näeb välja nagu lihtlabane malts ja enamust neist ostetakse suuuurte kilekottide kaupa), aga vat tilli ei müüda. Ma siis peaaegu et röögatasin rõõmust ja ostsin kohe terve karbitäie. Ja et te ei arvaks, et normaalsus minus mingilgi määral säilinud on, siis tunnistan, et krõmpsutasin lõbusa lambukese kombel pool sellest karbist niisama ära :D Psühholoogilt abi veel otsinud ei ole, aga peaks vist...?

Aga mul on lootust varsti musta leiba saada!! :D Jassi teraleiba!! hetkel olen ma nõus seda ka täiesti kuivanud kujul sööma. :D

Selliselt ka lõpetan tänaseks :D

kui eesti keele oskus suureks kasuks osutub

no eksole.

miks ma sellise pealkirja panin? sestet, ma leidsin Buenos Aireses endale eesti keele oskust nõudva tööotsakese :D jajah, nii see on! mitte et mul hädasti tööd juurde oleks vaja, seda ei saa nüüd just väita. Aga vahelduseks ja enda lõbustamiseks. (vat kus tuli ülbik välja, tema töötab oma lõbuks)

nojah. kuidas, mis ja miks?
asi sai alguse sellest, et ma otsisin korterit. see võis olla umbes aprillis või nii, kui ma täiesti juhtumisi sattusin sellise töökuulutuse peale, kus otsiti eesti keelt oskavat inimest. esialgu arvasin, et tegemist on mingi kahtlase/naljavärgiga. sellest tulenevalt jätsin asja ka sinnapaika. mõni kuu hiljem. see võis olla juunis, kui ma mul see meelde tuli ja mõtlesin, et okei, ma võin ju vaadata, et äkki on alles see kuulutus, sest palju neid eesti keele oskajaid siin ikka on. ja oligi. saatsin siis oma elulookirjelduse, ise mõeldes, et mis porno otsa ma nüüd ennast sokutan. ei läinud kahte kuudki (jõudsin juba ära unustada, loomulikult) kui minu magusaima siesta ajal helistati mulle ja paluti lahkesti intervjuule laekuda. jummal tänatud, et nad igaks petteks mulle ka meili olid saatnud, muidu ma oleks arvanud, et ma nägin seda unes. täna siis läksin nende kantoorasse vestlusele. see on peaaegu, et maailma parim tunne minna töövestlusele teades, et sul ei ole mingit pressi peale ja sa võid nad iga hetk igale poole saata, kui peaks juhtuma, et sulle midagi ei sobi.
minulikult (pensionärikomme, millest ma vist isegi siin maal lahti ei saa) jõudsin ma õige maja ette umbes... 35 minutit liiga vara. peaks mainima, et kontor asub mu kodust ca 10 mintsa jalutuskäigu kaugusel, aga ega ma ju ei osanud nii hästi arvestada, kui ma kaardi pealt vaatasin. arvasin, et mingi 15 minutit läheb ikka. ja et mingi eriti friik-agara inimese esmamuljet tekitada tegin siis aega parajaks. ehk siis, kõndisin ümberkaudse kvartali umbes 7 korda läbi. vähemalt ei läinud kohvikusse saiakest pugima, eks :)
kui ma siis lõpuks 5 minutit enne nelja ennast kontoriuksest sisse pressisisn (sest ma tõesti ei viitsinud rohkem ringi marssida) pidin ma seal koosolekutetoas inimesi, kes minuga vestlema tuleksid, 15 minutit ootama. ausõna, see tuba oli nagu politseiseriaalides need ülekuulamistoad on, selline väike putka, millel on üks aken. selle vahega, et selles ruumis ei olnud see peegel :p
ühesõnaga, tegemist on töökohaga, mille nimi on content editor ehk sisutoimetaja ja tegemist on lühiajalise projektipõhise asjaga ja maksavad päris hästi ja tööd palju ei ole. poolenisti teen kodust ja vahepeal pean kontoris käima. ahjaa, tegemist on a la mingi interneti kuulutustevärgiga ja firmal on a la mingi 150 töötajat ja kontorid njuujorgis, moskvas ja hiinas. lisaks argentiinale siis, eks.

no vot selline lugu. ega ma veel 100% täpselt aru ei saanud, mida ma seal tegema pean :D eesti keelt oskama põhiliselt :D

ahjaa!

Tšiili lähen 25. augustil nädalaks
täitsa üksi ja suure rõõmuga :D
tööst on koblakas!

aga ma nüüd pean jälle töötama :D

jeee!

tere tali

Oi, sina siin :)

No hea küll. Kuna ma ajasin oma ujumisajad sassi (sest siin ei ole nii, et marsid suvalisel hetkel basseini ja muudkui ujud) ja selleni on aega, kui ma Gresiate juurde õhtust sööma lähen, ja tööd pole ma kunagi viitsinud teha... siis mul ei olegi muud varianti kui kirjutada ja matet rüübata. Nagu vanem argentino kunagi :) Kõht on veits tühi, aga noh ei ole õige aeg söömiseks onju. Ja argentiinlasel on vähe asju, mis on talle olulisemad kui söögikellaaegadest kinnipidamine. Ma olen siin ikka kordi imeliku pilgu osaliseks saanud, kui ma teatan näiteks kell 12, et ma söön nüüd hommikust...
Veel asi, millest kohalikud aru ei saa... kuidas on võimalik näiteks võileiva kõrvale kohvi (või mõnda muud kuuma jooki juua). Ühe korra ma tegin seda ja hiljem räägiti minust müütilisi lugusid (päris rahvajutu mõõtu ei võtnud, aga palju ei puudunud ka). Üldiselt siin see "söön millal tahan ja milliseid gurmantilisi kombinatsioone tahan" eriti sallitav ei ole :D

Ja kuigi ma olen kohaliku söömiskombed (nii selle head kui ka halvad küljed) omandanud, lööb minus ikka aeg-ajalt välja see eestlane, kes tahab kell 18 õhtul õhtust süüa. Aga see nali jääb täna ära, sest kui sa oled korra argentiina perekonnas söömas käinud, siis... no tervise huvides ma lihtsalt ei söö praegu, eks :D

Kui juba söögist rääkimiseks läks, siis olin eelmisel nädalal mingi toidumürituse sarnase asjaga pikali maas. Võin julgelt tunnistada, et mul ei ole väääääga ammu niii halb olnud ja ma olen päris kindel, et kui hästi vaadata, siis võib minu voodi ja vannitoa vahelisel alal põrandas märgata väikest sissetallatud rajakest. Ise kahtlustan selles kurjas olekus Tšiili Vabariigist pärinevat külmutatud lõhet. Kuigi maitse ei olnud halb ja kuupäevadega oli ka justkui kõik korras, aga mine tea. Korraks tekkis mul isegi väike konspiratsiooniteooria (asjad, mida su fantaasia genereerib, kui sul on kolmandat päeva väga paha olla ja sa midagi süüa ei suuda), et kõige selle taga on Argentiina lehmatööstus, mis on võtnud eesmärgiks kõik kalasööjad maha murda ja kala lihaga asendada. Kui see nii peaks olema, siis tuleb tunnistada nende võitu. Hetkel ei suuda ma isegi kalapoest ilma hetkelist näost roheliseks värvumist. Ehk läheb ikka üle :D

Enne haigestumist käisin ühe sõbra kodus pühapäevasel asadol. Ohsajuudas. Tuli kohe väga meelde, miks mulle siinsed inimesed nii meeldivad :) Suurejoonelisel kogunemisel oli minu sõbra perekond täies koosseisus (sealhulgas väga jumalakartlik vanaema ja ateistist meister-lihagrillija vanaisa ning peretütre koolikaaslase vanemad Entre Riose provintsist). Söök oli tõesti maitsev ja inimesed väga toredad. Oma eestlase staatusest tulenevalt sain hoobilt seltskonna tähelepanu keskpunktiks. Mis tähendas seda, et minu auks öeldi toost (võib kolm korda pakkuda, kas ma punastasin ennast ogaraks või mitte) ja ma pidin pidevalt seletama asju Eesti kohta (märgatavalt meeldivam tegevus kui olla toostiobjekt). Minu jaoks kõige naljakam hetk oli muidugi see, kui vanaema (see tõsiusklik) küsis, et mis usk Eestis on ja mina vastasin, et suures enamuses on kõik luterlased, aga väga paljud ikkagi kirikus ei käi. Selle peale küsis vanaema, et kas sa usud jumalasse ja mina kohe vastu, et ei. Oleksin vist pidanud mingi umbluuma vastuse andma, sest vanaema silmad läksid suuureks ja ta küsis "aga kas sa siis ei usu millesegi". Vanaisa istus toa teises nurgas käed risti rinnal ja itsitas. Ilmselt olin sattunud mingi vana perevaidluse ohvriks vms :D Aga muidu olid väga toredad kõik.

Kui söök ja magustoit söödud hakati miskipärast rääkima napsudest. Ning selleks, et jutt puhtalt teoreetiliseks ei jääks hakkas Martini ema erinevaid jooke lauale tassima, et inimesed saaksid degusteerida. Degustatsiooniobjektide seas olid muuhulgas, kodus tehtud limoncello (sidrunikooreliköör, päris hea), kodus tehtud amaretto (päris halb:D) ja TADAAAAAH Viru Valge arbuusiversioon :D Selle olin ma siia tulles Martinile kinkinud ja ma imestasin, et see siiani alles on :D Ja loomulikult ostus see äärmiselt populaarseks (mis võis muidugi ka olla tingitud sellest, et ma olin samas ruumis ja nad ei saanud seda minu nähes lillepotti sülitada). :D Aga noh, minu jaoks ei ole ka tavaline, et viina niimoodi mekutatakse nagu see mingi imehea asi oleks :D Viina pannakse ikka kokteili sisse (palun keegi saatke mulle jõhvikamahla :D) või siis haljas ja härmas :D aga ma jätsin selle neile targu ütlemata, ei ole neil vaja teada, et me üks paras joodikrahvas oleme :D
Ühtekokku võttis söögiaeg 7 tundi, millest söömist kui sellist oli ehk 2 :) Selline see argentiina värk on, põhirõhk on ikka suhtlemisel ja pläkutamisel ja ükskõik kui võõras sa ka poleks, kohe võetakse omaks ja kästakse tagasi tulla (Martini vanaema pidi mingeid spets empanadasid tegema) :D No eks ma lähen, kui mind seda amarettot jälle jooma ei sunnita :)

Igapäevastest teemadest niipalju, et tundub, et vähemalt hetkeks on valitsuse ja maameeste mäsu otsa saanud. Teema saadeti parlamenti ja parlament otsustas, et see ekspordimaksudevärk ei lähe ikka läbi. Otsustavaks sai asepresident Cobose EI, mille tõttu maamehed peavad teda nüüd pühameheks ja valitsuse pooldajad Juudaseks. Aga vähemalt tõi see ajutiselt selles osas riiki rahu. Ma rõhutan ... AJUTISELT. Niipea kui see jama maha rahunes hakkasid Cordobas möllutama mingi pensioniseaduse vastased ja vähemalt telepildi järgi tundub, et väga rahulik mäsu see pole. Samuti pole viimased kolm päeva Buenos Aireses öösiti bussid liikunud, sest bussijuhid protestivad selle vastu, et neil pole turvaline öösiti töötada (eelmine nädal susati kaks bussijuhti surnuks). See on vähemalt selline protest, mis on täiesti mõistetav ja toetatav. :) Taksojuhid on õnnelikud :)

Veel minu uudiste kohta, et liitusin täna ühe heategevusorganisatsiooniga (LIFE Argentina www.lifeargentina.org). Lihtsalt, et teha midagi head ja ma olen alati vabatahtlikuna tegutseda tahtnud :) Laupäeval lähen siis esimest korda lastega tegelema :D

Ahjaa, ma ei saa ikka mainimata jätta oma printsessielu inimesena, kellel on koristaja :D Noemi on mul siin nüüd ühe kuu kord nädalas koristamas käinud ja ma ikka ei harju ära :D Iga kord on selline tunne, et ma peaks enne veidi koristama, kui ta koristama tuleb. Teisest küljest... ükspäev ajasin tassi ümber ja pidin tükk aega otsima enne kui põrandapesulapi üles leidsin. Ohtlik värk ma ütlen :D Ta teeb isegi mu voodi korda, kui ma olen selle sassi juhtunud jätma. Aga see mulle ei meeldi, sest ta teeb seda nagu hotellides tehakse. Lina ja tekk topitakse madratsi vahele kinni ja siis sa pead jõuga rebima enne kui sa selle sealt välja saad :D
Ja iga kord kui ma piinlikusest itsitades räägin, kuidas ma paaniliselt nõusid pesen enne kui mu koristaja tuleb vaatavad argentiinlased mind imelikult. Sest siin on peaaegu igal inimesel keegi, kes koristamas käib.

Siis sain veel kokku ühe eesti tüdrukuga, kes siin ajutiselt viibis. NIIIIIIIIIII hea oli eesti keeles pläkutada :D Kuigi ma olen sunnitud tunnistama, et mul on hakanud esinema hetki, kus ma pean mingit sõna mõned hetked välja mõtlema enne kui öelda saan. See on pisut alarmeeriv. Pean ikka oma blogi tihemini kirjutama hakkama :)

Vot siuksed lood :)

Vesi sai otsa ja ma pean nüüd orienteeruma hakkama, sest ma pole varem bussiga Beto juurde läinud siit :D Head teed mulle! =)

besos

koopainimestest ja muust

No tere!

Öelda, et sellest ajast kui ma viimati siia blogisse kirjutasin on palju mett verre voolanud oleks ilmselge ... mis see liialduse vastandsõna nüüd oligi??? No saate aru küll.

Et miks ma ei ole ammu kirjutanud? Esiteks see ilmselge inimlik viitsimatus :D Teiseks, oli kiire :) Õde oli siin ja oli muudki teha kui romaani kirjutada. Kolmandaks, ma tegin vahepeal nii palju tõlketööd, et kui ma oma töö pärast kirjutamise olin lõpetanud, siis tundus see lõbu pärast kirjutamine enam mitte nii lõbus. Ja kolmandaks...või see oli juba neljandaks... jah, neljandaks, mida ma siin ikka kirjutan kuidas ma iga päev poes käin ja tööd teen :D

Aga nüüd tuli mul viitsimine tagasi, vist :p

Alustame siis suvalises järjekorras asjadest, millest ma veel kirjutanud ei ole :)

1. Kui mu õde ja tema pikkpoiss siin olid, siis me käisime Põhja-Argentiina ilusates kohtades :) Iguazu koskesid vaatamas ja Salta-Jujuy indiaani-tüüpi piirkonda. Kui enne oli Perito Moreno liustik kõige impressiivsem asi, mida ma kunagi näinud olen, siis tuli nüüd Iguazu (ja eriti Kuradikurk ja eriti kuuvalguses vaadatuna) ja kikkis Perito Moreno ässa nii et tolmas. Suu oli ammuli ja sõnad "apppi" ja "issandkuiilus" suurendasid järsult oma kohalolekutihedust minu sõnavaras. Vabalt võib öelda, et kui on väikseimgi võimalus sinnakanti minna ja kui keegi sellisel juhul mõtleb, et "aaaaaahhh, mis ma sellest kosest ikka vahin" siis seesinane persoon võib ennast silmapilkselt pimedusega lööduks tunnistada. Soovitusena võib muidugi öelda ka seda, et kui on plaanis võtta Iguazus paadisõit, mille kestel solgutatakse teid koskede alt läbi (mis on tõõõõõsiselt lõbus :D) siis tasub vahetusriided kaasa võtta. Seda sellepärast, et selle sõidu jooksul saab korraliku kontideni survepesu ja ma arvan, et ma olin kuni maksani täiesti läbivettinud. Ja peale seda ei ole treppidest just kõige lihtsam üles vantsida, sest va teksapüksid kisuvad sind teises suunas tagasi. Lõbusust see ometigi ei vähenda :D
Salta ja Jujuy piirkond olid ka lahedad. Seal elab Argentiina kõige suurem argentiinlaste kogukond ja oh juudas, mis kohti seal on. Mägedes on väiksed mudaonnidega majad, kus kohalikud indiaanlased siis pesitsevad ja kokapuulehti nätsutavad. Me ostsime kah neid (sest kuni 100gr isiklikuks kasutamiseks on seaduslik) aga noh :D Ma kahtlustan, et kas meile kui lollidele turistidele müüdi kaselehti või siis tõesti tuleb pesapallisuurune nutsak endale põske toppida, et see värskendav effekt tekiks :D

2. Kolisin! Kuna mu sõber Tomas otsustas, et USAs ikka ei ole niii tore olla ja Argentiina on ikka palju parem, siis pidin ma otsima endale uue pesa, sest on talv ja palmi all ei taha väga elada. Kuigi kui Eesti talvega seda siinset talve võrrelda, siis on see ikka lust ja lillepidu (mõni päev on päris külm - ca +5 C või nii, aga järgmine päev võib jälle +20 olla). Aga noh, arvestades minu mugavust, siis pappkastielu ei ole päris minu stiil. Asusin siin otsingutele, ilmselge skepsisega. Lühiajaline üürimine on siin ikka üks ebameeldiv tegevus. Väljamaalastelt kooritakse seitse nahka, kuigi reeglina on korterid, mida pakutakse ilusad ja korralikult varustatud jne. Lõppkokkuvõttes leidsin ma endale superkena kahetoalise (RÕDUGA!) korteri, mis on ainult 5 kvartalit vanast kohast edasi. Elan nüüd põhimõtteliselt Botaanikaaia kõrval :D Ja kui keegi küsib, et kus ma elan ja ma ütlen, et Ugarteche, siis vaadatakse mind mõistvalt, noogutatakse ja ilmselt nähakse mu pea kohal euro/dollari märki hõljumas. siin tänaval pidi elama paras posu rikkureid. nojah :D Kuna Argentiinas on väga oluline see, kuidas asjad tunduvad ja mitte see, kuidas tegelikult on... siis ma ei hakka kedagi ka veenma selles, et ma just kaaviarivannis ei käi :)

Kuigi... aasta nali on see, et mul on oma koristaja :D Omanikud tahtsid, et mul käiks kord nädalas koristaja ja hoiaks kõik korras. Siin on see koristajatädi käimine nii nii tavaline, et mulle mõnikord tundub, et asi ei ole üldse kodude korrashoidmises vaid pigem selles, et inimesed, kellel on rohkem annavad inimestele, kellel on vähem. Ilmselt doktorikraadiga koristajaid siin ei kohta ja tavaliselt tulevad nad ikka kuskilt kaugelt linnaosast. Minu oma (Noemi) tuleb Liniersist, millel ei ole just kõige parem kuulsus. Aga karta polevat midagi, sest ta käib mu korteri omaniku ja poolte tema sugulaste kodusid koristamas, nii et :) Näis :D Siiani pole ta veel ühtegi tretti teinud. Täna tuli, aga siis juhtus selline nali, et sel hetkel kui ma magamistoas lampi põlema panin käis ilgem kõmakas ja korteris ükski asi enam ei põlenud ega töötanud. Näppisin siis neid nuppe (no need, mida näpitakse, kui elekter ära läheb) aga ei midagi :D Kutsusin majahoidja, aga tema ütles et ei siia peab ikka elektriku kutsuma. Helistasin omanikule ja ta ajas asja. Ei läind kolme tundigi kui onkel kohale tuli. Ma jõudsin juba vahepeal närvi minna ja endale ette kujutada, kuidas mul töö tegemata jääb ja ma pean siin õhtul küünlavalgel külmetama :P Selline optimist olen siis :D Aga kuna ma siin kirjutan, siis järelikult olen ma jälle elektrifitseeritud :D Mõnnaaaaaa :D panin kohe kõik lambid põlema :D

Olen vist veidi segi pööranud :p

3. Hakkasin ujumas käima!! Jaa! Otsisn pikemat aega kohta, kus ennast liigutada saaks, aga väga paljusid ujulaid ei leidnud. Ja siis ükspäev kõndisin niisama ringi ja oppaaa :) Vanast kodust oli umbes 10 mintsa kõndida, uuest on 5 või vähem :) Odavam, kui Eestis ja nüüd pole mul mingit vabandust, et aaaaaa nii kaugel, ei viiiitsiii... Nutan ja lähen. Esimest korra basseini hüpates oli küll naljakas. Vesi oli nagu Eestis lastebasseinides on, tundisn ennast ikka päris pingviinina :D Aga nüüd olen ära harjunud ja eile näiteks tundus vesi isegi veits jahe. Või oli see sellest, et ma seal 1,5 tundi sehmisin, ei tea.
Teine naljakas asi on seal see, et peab läbima arstliku kontrolli enne kui basseini lubatakse (tegelikkuses keegi ei kontrolli, kas sul see arsti kleeps on kaardi peal või ei). Läksin siis meediku tuppa. Selline 1.50 paks kiilakas kutt. Seletab, et ma pean minema riietusruumi (alumisel korrusel) ja trikoo selga panema ja siis tagasi tema juurde tulema (ülemisel korrusel) ja siis tema vaatab mind üle. Khmm, no ei ole suuremat tahtmist triksi väel mööda ilma ringi kalpsata (ja ma ei ole kedagi kunagi seda tegemas näinud seal). Aga siis onkel ütleb mulle, aga noooh, sul on selline nägu, et sul ei ole haigusi, võta kingad jalast ära, ma vaatan su varbaid. Ja oligi kõik.. Nii need asjad Argentiinas käivad :p Lükkad leti alt 20 pesose või volksutad siniseid silmi ja asjad lahenevad imeväel. Mõnikord on see tore... mõnikord niimitteväga.

4. Jätkan enda tõestamist friigimagnetina. Jah, see on nii tõsine asi, et vajab kohe eraldi punkti. Ma olen nii mõnelegi juba jutustanud oma erakordsest friigilikust 100 m ühel suvalisel õhtupoolikul suvalisel tänaval Palermos. Aga see on nii hea lugu, et korrakem seda veelkord. Astusin rahulikult kodu poole (olgu, ei olnud just väga tavaline õhtu, sest pooled buenosaireslased olid tänavatel ja kolkisid maameeste toetuseks potte ja panne). Astun ja astun ja vastu tulevad kaks meesterahvast. Olen omandanud juba teatava vilumuse ja ma juba näen, kui mulle midagi ütlema hakatakse. Aga seekord ei tulnud sealt midagi tavalist. Tuli hoopis... "uh, kakaja krasavitsa". No seda ma tõepoolest EI OODANUD. nüüd ma muudkui kirun end, et ma suu ammuli vahtima jäin ja talle mõnda Talseni-Reinu õpetatud venekeelset kaunissõna tema poole ei lennutanud. Aga ma olin tõepoolest shokis :D Kõndisin siis shokeerituna veidi maad edasi. Üks mees karjub mulle... "mirame mirame" (vaata mind, vaata mind (aga mitte Bläk rokiti moodi). Ma igaks juhuks ei vaata ja kõnnin edasi. Karjub uuesti. Ema Teresa minus (LOLL EMA TERESA) tõstis pead ja mõtles, et äkki inimesel on mure ja vajab abi. Peatusin siis hetkeks (kõhklevalt)... tema hüüab selle peale "sabes que tomo viagra" (tead ma kasutan viagrat). Nojah, mis seal siis ikka....selles osas ei sooviks ma teda kuidagi aidata.... ja kasutan oma oskuslikku loll-turist-meetodit ja hüüan talle vastu "NO ENTIENDO" (maisaaaru) ja kõnnin edasi. Kiiresti kõndisin, otse koju.... vältimaks igasugust edasist veidrust, millega ma kokku oleksin võinud puutuda. Ärge saage valesti aru, kellel olekski midagi selle vastu, kui sulle midagi ilusat öeldakse. Aga see viimane... no ma palun.
Eelmisel nädalal kõndisin tänaval ja politseiauto sõitis mööda... politseionu pistis pea aknast välja, hüüdis "hermooosaaaaa" ja andis signaali.
Üle-eelmisel nädalal tulin taksoga õhtul Beto juurest... ja taksojuht andis mulle oma numbri, et kui ma peaks temaga välja tahtma minna.
Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et ooo vaadake, küll ma olen ikka kaunitar ja popp mutt siinsete pässide hulgas. Vaid selleks, et te saaksite aru millises Tarantino filmis ma siin päev-päevalt viiblen! Ja kui te keegi teate mõnda posijat, kes võtab maha friigimagneteid, siis andke teada :D

Muidu on Argentiina elu nagu Argentiina elu ikka. Koguaeg keegi protestib. Telekanalites räägitakse enamasti sellest, kes kellega salasuhet peab ja kes "tantsud tähtedega" saates liiga pornograafilisi poose võttis. Ja seda kõikidel kanalitel. Ma vist ühe korra nägin riigitelevisiooni uudistes ühte välisuudist...

Vot sellised lood :D
Ma lähen nüüd ujuma :D

pildid

Tere!

mul õnnestus ennast jälle poolseebakaks (Sebastian, ära võta isiklikult, sa oled endiselt maailma kõige toredam poiss :)) töötada ja ei viitsi kirjutada :)

Vaadake pilte parem!

http://flickr.com/photos/10892400@N08/

musi!

unustasin

MENDOZAS ON TROLLID! Ma ei ole kuskil väljaspool Ida-Euroopat trollibusse näinud :D Kohe kodune tunne tekkis :D

Muud nagu polnudki :D

suitsu sees

Tere :)

Jaa jaa, ma saan aru küll, et olen teid siin puhta unarusse jätnud, aga no andke andeks, elu on selline onjo :) Võtke siis nüüd oma kohvitassid ligi, sest ma kavatsen kõik mulle omasel kombel "lühidalt" kokku võtta.

Alustagem siis sellest, millega ma eelmisel korral pooleli jäin. Jalgpall! Jah! :) Käisingi siis vaatamas kohalikku väikeklubi Tigre mängu San Lorenzo vastu. Sõitsin rongiga kõigepealt San Isidrosse (Gonzo, esto es sobre tu pueblito de chetos, para que entendes algo :p), kus härra Gonzalo mulle väidetavalt Argentiina kõige jõukamat piirkonda tutvustas (jõukaim Wikipedia andmetel). No oli tore küll, puhtam ja kenam kui Buenos Aires ja tundus jube vaikne ja väike... kuigi seal elab rohkem inimesi kui Eestis :) Seejärel võtsime takso ja läksime Gonzo ühe kaasfännist sõbra juurde, kus pidi toimuma ettevalmistus mänguks. Nojah, olen käinud ka päris paljudel mängueelsetel üritustel Eestis ja võin kindla veendumusega öelda, et mõned asjad siin ilmas on igal pool täpselt ühesugused :D Detailidesse ma siinkohal ei laskuks, kui tohib :D Ettevalmistused tehtud (mille käigus tutvusin umbes 10 uue inimesega, kelle nimesid ma kahjuks ei mäleta, ja imearmsa koera Krugeriga, kelle ma hea meelega endale võtaks :D) suundusime siis edasi staadionile. Ahjaa, vahepeal sokutati mulle ka Tigre särk selga, et ma ikka massi sulanduks. Sest väidetavalt tõmbavat ma oma pikkuse (ausõna see ei ole niii hull), valguse ja siniste silmadega niigi palju tähelepanu.
Staadionile sisenemiseks pidi läbima tänava, mis oli selleks puhuks politseinike (ja hobuste!) poolt kinni pandud. Kott vaadati läbi ja pilet rebiti puruks ja staadionil me olimegi. Ok, Boca staadion oli suurem, kui Victoria (Tigre staadioni nimi), aga samas olin ma sattunud sellesse staadioni ossa, kus ei istuta ja kuhu pannakse nii palju inimesi, kui vähegi mahub. Päris huvitav (loe: hirmutav) oli alguses kui kogu see mass tribüünil hüppama hakkas, mistõttu terve konstruktsioon kurjakuulutavalt kõikus. Aga siis mõtlesin, et noh, ju see on mingi inseneriteaduslik paratamatus ja ta peabki nii kõikuma, sest kui ma olen ainuke 30 000 inimese seas, kes paistab kartvat... siis võib arvata, et mu hirm on alusetu. 15 minuti möödudes sain ma juba kõikidest laulusõnadest aru ja kisasin oma hjeleda hjaalega kaasa :P

Kõik see muidugi ei aidanud ja Tigre sai häbistava kaotuse osaliseks (numbreid ma siinkohal ei ütleks). Peale mängu arvasid kõik Gonzo sõbrad, et see on loomulikult minu süü, et halb õnn nende õuele tuli ja pärisid, et palju see pilet Eestisse tagasi ka maksta võiks. Ütlesin igaks juhuks võimalikult suure summa, sest mine neid tea. Oma fanaatilises fänluses, äkki ostavadki. Kuidas nad mu lennukile meelitaksid, on muidugi juba omaette teema :D

Igaljuhul oli see üks üsna emotsioonirohke pühapäev, mis tõestas, et jalgpallifännid on ühesugused igal pool. Kurvastavad südamest oma meeskonna kaotuse üle ja kasutavad vastasmeeskonnast rääkides maailma kauneimaid sõnu :p

Põhjus, miks ma kohe peale mängu oma blogisse sissekannet ei teinud oli selles, et mind kallati äkitselt tohutu töölaviiniga üle ja olgem ausad, kui ma ikka miljon lehte päevas tõlkinud olen, siis ei tõuse näpp enam kirjutama. Samas ei saa väita, et see tööhunnik vähenenud oleks. Mis on muidugi hea, arvestades, et teatud õemoodi sugulane oma sidekickiga tuleb mais mulle kolmeks nädalaks külla, siis ei saa ju koguaeg tööd teha.

Teine põhjus, miks mul ei olnud aega kribada, oli see, et ma otsisin korterit. Mitte et selles toas elamine siin mingi piin oleks. Aga tütarlapsel on tarvis rohkem privaatsust, onjo :D Ja kui mul on hädasti tarvis kohvitass kraanikaussi jätta terveks päevaks, siis ma seda pean ka saama :p

Aga välismaalasena on Buenos Aireses normaalse korteri normaalse hinna eest ja normaalses piirkonnas leidmine kõike muud kui lihtne tegevus. Esiteks, et üürida korterit normaalse hinnaga, pead sa üürima selle pikaks ajaks (a la 2 aastat või nii). Teiseks peab sul olema tagatis - keegi, kellel on argentiinas kinnisvara peab kirjutama paberi, et kui sa korteri maha põletad, et siis tema maksab. Ja seda pole mul kuskilt võtta. Seega jäävad ainult lühiajalise rendi võimalused (ja kuna ma ei kavatse mööblit ja pliiti osta, siis oleks vaja ka möbleeritud korterit). Räägitakse, et kinnisvarahinnad on siin viimase 6 kuu jooksul 50% tõusnud. Seda eriti välismaalastele üürimise osas. Ja need kuradi ahned värdjad (vabandust) küsivad mingi täiesti jubeda uberiku eest 600 dollarit nii et silm ka ei pilgu. Ja see uberik on tavaliselt stuudio ja mitte väga heas korras. Käisin mingit 6 korterit vaatamas ja olin juba lootust kaotamas. Mitte et ma ei oleks võimeline 600 dollarit maksma kuus, aga kas ma tahan nii palju maksta eluaseme peale?

Ja siis paistis tunneli lõpus valgus. Ma ei tea, miks ma sellele varem ei mõelnud. Üks mu sõber siin, Tomi, läks nüüd teisipäeval pooleks aastaks USAsse elama ja kuna tema on oma korteri kaheks aastaks üürile võtnud ja ei tahtnud seda käest anda, siis küsis mult, et äkki ma tahan seda niikauaks endale :) Vaatasin korteri üle ja muidugi tahan! Eriti veel sellise raha eest. Natuke rohkem valgust võiks seal ju olla, aga ma panen tule põlema :p Ja see asub niivõrd heas kohas. Ohtlikus ka natuke... 3 minuti kaugusel on Alto Palermo kaubanduskeskus ja Santa Fe tänav, kus on mustmiljon poodi :p Ehk siis... ma kipun kahtlustama, et see mis ma odavama üüriga kokku hoian läheb kõik eelmainitud kohtadesse :p

Ma ei ole veel uude kohta sisse kolinud, aga homme või millalgi teen selle triki ära :) Vat milleks kõik sõbrad kasulikud on, onjo :)

Siis tegin ka lõpuks sellise triki ära, et võtsin oma julguse kokku ja läksin juuksurisse :D Noh, tegelt tahtsin tumedamat värvi oma juustesse, aga eks ma lähen uuesti :p Muidu oli tipptopp värk. Naljakas oli muidugi see, et minuga tegeles kolm erinevat juuksurit! Esimene värvis juuksejuured, teine ülejäänud juuksed ja pesi pead, kolmas (kõige ilusam :p) lõikas ja kuivatas. Selline teenindus, et kuku pikali. Ja rohkem kui poole odavam kui sama asi Eestis!

Juuksed ilusaks tehtud oli aeg ette võtta reis, mis meil Jaagoga juba tükimat aega plaanis on olnud. Mendoza-Tucuman! Ostsime piletid Mendozasse ja läksime. Olin enne reisi külmetanud (mis ei ole eriti imekspandav, kui nelja tunni jooksul temperatuur enam kui 10 kraadi võrra langeb) ja lootsin, et läheb üle. Esimesel päeval Mendozas tegime seda, mida iga endast lugupidav veinisõber (mitte ajada segi lihtlabase joodikuga) Mendozas teeb. Läheb veinikeldreid külastama. Käisime ühes "käsitöö"veinikeldris ja ühes tööstuslikus. Ja esimeses olid paremad veinid :) Ja lisaks sellele viidi meid ka oliivõlitehasesse, sest sealkandis kasvavad ka oliivid päris usinalt :) Näiteks sain targemaks sellise teadmise võrra, et mustad ja rohelised oliivid ei tule kahelt erinevalt puult vaid täitsa ühelt ja samalt. Selle vahega, et mustad on küpsemad:) iga päev õpid midagi, onjo :) Selle koha, kus sai oliivõli maitsta ja supilusikatäis õli ära juua, jätsin ma vahele. :p
Järgmisel päeval käisime mägedes. Nüüd võin uhukusega öelda, et olen olnud 4500 m kõrgusel merepinnast, seal kohas Argentiina ja Tšiili piiri juures, kus on lunastaja Kristuse kuju (kuju kohta loe lähemalt (inglise keeles) siit). Kiired liigutused ei olnud seal just teretulnud nähtus ja tuul oli selline, et pea tahtis ära lennata. Veel olen ma näinud nüüd Aconcagua mäetippu, mis on Põhja- ja Lõuna-Ameerika kontinentide kõrgeim mägi. Ja muid imetlusväärseid asju (nt. Puente del Inca e. Inka sild, mis on looduslikult moodustunud kivisild)





Veel kolasime niisama linnas ringi. Mendoza on selline väike ja vaikne linnake ja minuarust linnas kui sellises pole midagi erilist vaadata. :D Aga noh, võibolla olen ma selle Buenos Airese meluga ära harjunud.

Kuna ma ei tundnud ennast just eriti hästi, siis mõtlesin, et okei, võibolla haigena Tucumani minek ja seal siis poolpidusena ringirallimine pole eriti hea mõte ja tulin tagasi Buenos Airesesse. Mis ei pruukinud just kõige targem valik olla :s

Nimelt on mingid jobukakud (väidetavalt mõned talumehed, kes siin paar nädalat tagasi mässasid) kuskil Tigre lähedal põllud/pilliroo (ma ei saa täpselt aru, sest erinevad allikad väidavad erinevaid asju) põlema pannud. Ja mitte just väiksekaliibriliselt. See tähendab seda, et juba kolmandat päeva on linn kaetud ühtlase suitsupilvega. Ja koguaeg on selline hais, nagu istuksid lõkke ääres. Väidavad, et toksiline ei ole (ma siis usun), aga ebameeldiv on igal juhul. Eriti, kui sul on köha. Eile pandi isegi mõned teed kinni, sest nähtavus on väga halb. Ja eile pealelõunal ei väljunud Buenos Airesest teistesse linnadesse ühtegi bussi ning linnas asuvast lennujaamast ühtegi lendu. Sest kotis pole just eriti ohutu lennata/sõita. Käsivad aknaid kinni hoida (mitte et see aitaks), vett juua ja õues mitte sportida. Asja teeb hullemaks see, et Buenos Aireses, kus tavaliselt on päris palju tuult, on TÄIELIK tuulevaikus. Ilmaennustajad ütlevad, et esmaspäevaks peaks tuul tõusma ja siis läheb paremaks. No ma loodan, et ma selleks ei ole suitsukanaks muutunud. Suitsupilv on nii suur, et see on juba otsapidi Uruguays väljas. Kuradi jobud. Kõik see puhas mäeõhk, mis ma Mendozas sisse hingasin on nüüd lännu. Aga noh :D Vähemalt ei ole igav.


Mu sõbrad siin naeravad, et ma olen siin kaks kuud olnud ja juba olen ma täitsa uskumatuid pildikesi Argentiina elust näinud (pottide kolkimist protesti märgiks, teede blokeerimist protesti märgiks, fännide omavahelist kaklust ja seda, kuidas üks suurlinn mitmeks päevaks suitsu mattub). Mida järgmiseks :D

Eks see ole näha siis :p

Edaspidi luban enda tehtud pilte ka üles panna, praegu eriti ei viitsi :D

guau

Ma ärkan iga hommik (välja arvatud nädalavahetus ja riiklikud pühad) üles kell 7:45. Ja seda ilma äratuskellata. Kuidas ma seda teen? Lihtne! Tuleb lihtsalt sättida ennast elama kuskile sellisesse kohta, kus läheduses kohalik koerajalutaja oma jalutatavaid kokku kogub. Minul on õnnestunud ennast lokeerida sellisesse kohta, kus koerajalutaja võtab tavaliselt jalutada KAKSKÜMMEND koera. Jah! Täna hommikul, kui ma lisaks lõppematule haukumisele sain lisaks ka lähedalasuvalt ehituselt kostuva toksimise MMi, läksin kohe huvi pärast rõdule ja vaatasin, et mitu koera on. Kakskümmend oli!

Koerajalutaja, küsid? Nojah. See on siin üks võimalus tööpuudust vähendada. Või siis ülikooli kõrvalt lisa teenida. Korjad hommikul kell 8 kohalikud penid kokku ja jalutad paar tundi pargis. Ja saad selle eest raha. Tegelikult on siin ka mingi seadus, et üle 10 koera ei tohi olla. Aga kas nad kuulavad! Loomulikult mitte. Ja ma alati imestan, et kuidas need sada koera seal kambas niimoodi hakkama saavad, et tülli ei lähe. Koertel on ju ka erinevad isiksused :) Beto ütles, et nende koer läheb kohe hulluks, kui satub olema puhkepäev. Sest ega temal ju kalendrit pole ja ta ju ei tea, et on laupäev ja koerajalutaja on ka inimene ja tahab puhata. Aga koer, näd, igatseb oma koersõprade järgi :)

Mõnikord on päris jube vaadata kui tüüp 10 rotweileriga ringi jalutab. Siis teed küll paar kiiremat sammu ja palud mõttes kõiki teadaolevaid jumalusi, et see kari lahti ei pääseks.

Noja ma kujutan ette, et see on ka üks põhjusi, miks tänavatel nii palju koeraväljutisi on. Sest ma ei kujuta eriti ette, kuda see koerajalutajapoiss kogu selle toodangu peaks tänavalt eemaldama, kui kogu see armee korraga kakkima hakkab :D Aga ma läksin vist liiga detailseks.

Ja pealegi, miks ta peaks selle jama kokku korjama, kui politseinikku püssiga kõrval ei seisa :D Sest kui keegi ei käsi ja sind selle eest vangi ei panda, siis argentiinlane ikka lisaliigutust ei tee :)

Pidin sel pühapäeval minema Boca jalgpalliklubi vaatama. Aga kuna Beto vana tohman unustas ära, et ta minu ja jaago peab sinna viima, siis on nüüd juba liiga hilja pileteid muretseda. Selle asemel viib Gonzalo mind hoopiski väiksemat Tigre klubi vaatama. Koos eelneva lihagrillimise ja Fernet-joomise ja muu sellisega :)

Mul tuli väike hirm sisse, sest eelmisel pühapäeval läksid River Plate klubi fännid omavahel staadionil nii kõvasti kaklema, et üks mees pidi vist koomas olema jne. Ma siis kohe nõudsin oma sõpradelt aru, et kui ma nüüd pühapäeval mängule lähen, et kas mul on ikka lootust ja edaspidi oma tavapärase näoga ja kahel jalal ringi liikuda. Ja siis mulle selgitati olusid :) Tuleb välja, et suurte klubide (aka River Plate, Boca jne) fännide klubide ninamehed on hullud ärimehed, kes piletimüügist, särgimüügist, mängijatega kohtumiste korraldamisest tulenevate tulude tõttu ei teeni just vähe. Ja et see kaklus staadionil oli ilmselt kahe rivaalitseva gängi omavaheline nägelemine (telekas näitas ja oli ikka päris jube), aga väikeste klubide puhul seda jama pole. Pidavat olema nagu suur pere (ma kujutan ette, et nagu Eesti fännisektor või nii). No eks ma usun siis neid :) Ja mul on turvamees kaasas. No ja valge naha ja siniste silmadega ilmselget välismaalannat nad ikka lööma ei hakka... ma loodan :D Haha!

Tegelt tegin ma vist selle viimase lõigu kirjutamisega väikse vale lükke, et superpabistajad eestis ikka pühapäeval hirmunult küüsi närida saaksid :D Aga ära ka ei hakka kustutama enam :D

Tegelt ei ole ju midagi hullu :D

Aga siin on imeline ilm! Selline +25 kraadi ja päike paistab ja õhk on selline hingatav! Kuid tunda on, et hakkab jahenema, inimesed panevad juba saapaid jalga, ja ühte meest nägin isegi talvejopega. Aga see on ilmselge ülepingutus, sest ma ei ole endiselt üle varbavaheplätu sooritada suutnud :D Varbad tahavad ju ka päikest näha!

Ja veel üks asi.... ma võtan juba teist nädalat hoogu, et minna juuksurisse. No ei julge noh. Äkki lõikavad mulle mingi ilgema järkus Charisma-soengu ja värvivad roosaks. Sest mul pole ju suud peas ja ma ei hakkaks karjuma :D Aga ilmselt täna või homme teen selle triki ära.. võibolla :D

Vot nii!

Selleks korraks kõik!

märgindus

Mõned aastad tagasi naersin ma ühe prantsuse tüdruku üle, kes Eestis olles ei saanud aru, et kui kahe ukse peal on kummalgi kolmnurk, ühel teravik üles ja teisel teravik alla, siis kumba vetsu tema minema peab.

Täna käisin kohvikus ja kui ma WC-sse läksin, siis seisin kaks minutit nõutult uste ees lootuses, et kummastki keegi välja tuleb ja ma saan aru, kuhu ma minema pean. Ühe ukse peal oli H ja teise peal M. Minu aju genereeris sellepeale esialgu osavalt, et M on mehed, aga siis jäin mõtlema, et mis see H siis on? Ja mul läks tervelt kaks minutit aega, et jõuda üsnagi üpris loogilisele järeldusele, et M on tegelikult MUJERES (naised) ja H on HOMBRES (mehed). Nojah.

Pärast olin ma sunnitud päris pikalt enda üle naerma. Aga siinkohal ei laskuks ma detailidesse.

Kui nüüd laskuda rubriiki "lõbusad lood", siis tuleb tunnistada, et niikaua kui ma liigutan tekitan ma ise siin vabatahtlikult kolunaade. Viimane meeldejäävam sündmus oli seoses minu kalduvusega iga asja peale ehmatada.
Jalutasime Marisega San Telmo laadal ja mina mõttessevajunult vaatasin, mis usinad käsitöölised on valmis nikerdanud, üritades samal ajal rahva seas edasi nügida... korraks jäi mu pilk aga pidama inimesel minu kõrval, või noh... tema jalal. Jah! Nimelt oli üks klouniks maskeerunud mees otsustanud, ilmsest tähelepanuvajadusest tingituna, ca 1,5 meetriste karkude otsa ronida ja kõndis rahva seas ringi. Seda ma loomulikult ei oodanud ja minu automaatne (ja täiesti südamest tulev) reakstsioon oli röögatada. Ja mitte eriti vaikselt. Pigem ikka kõvasti, et inimesed kvartali kaugusel ka ikka kuuleksid. Ja ilmselt kuulsid, sest Maris ei olnud ainus inimene, kes naeris... umbes terve kvartalijagu inimesi naeris mu üle. Ja olgem ausad, ega ma ise ka ei nutnud just :)

Vot sellised lood. Ei tasu ikka liiga mõttes olla siin Buenos Airese linnas.

tsaupakaa!

hakkan eesti keeles kirjutama

Päris palju aega on läinud sellest ajast, kui ma viimati kirjutasin. Üks asi on see, et ma lihtsalt ei viitsinud kirjutada (kujutate ette, jah, grafomaan ei viitsi kirjutada) ja teiseks oli Maris nädal aega siin ja siis oli vaja miljon muud asja teha. Peamiselt kõik vähegi vaatamisväärsed kohad Buenos Aireses läbi kõmpida (koos vahepeatustega kohvikutes ja baarides, et ikka silme eest mustaks ei läheks) ja siis muuhulgas käisime ka Uruguays, Montevideos. Kui te küsite mult, et kuda siis oli Montevideo, siis ma ütleks, et veider. Väidetavalt pidi Uruguay elu käima Punta del Estes... mida oli ka näha, sest Montevideo oli ikka päääääris vaikne ja unine linn. Kuigi seal on 1,5 miljonit elanikku tundus see tallinnast väiksem. Ja kesklinna hotellitoa sai 24 USD eest... kahepeale, mis arvestades kohta ja seda, et tegemist oli hotelliga (küll mitte viietärni omaga) on ikka suhteline röövimine... nii odav, et piinlik hakkas kohe.

Montevideo kohalik hõrgutis chivito (kui ma valesti aru ei saanud, on tegemist kitselihaga) jäi meil proovimata - esiteks arvasin ma et tegemist on mingi lambalaadse olevusega ja minu religioossed tõekspidamised ei luba lammast süüa :p ja teiseks... õnnestus meil Marisega kahepeale ühes söögikohas enne ärasõitu paella (see hispaania riisitoit) KAHELE tellida. Ma küll ei tea päris täpselt, mida nad Uruguays kahe all silmas peavad, või me tõesti nägime nii näljased välja, et nad panid suurema portsu, igaljuhul lasime me kolmveerand sööki kaasa pakkida ja sõime seda veel rõõmsalt kolm päeva ja toitsime mu sõprugi.

Üldse tasub siinkandis nende söökidega ettevaatlik olla. Midagi väikest siin eriti süüa ei saa. Või noh, neile siin võib ju see lihatükk väike tunduda, aga ma ei ole kindel, kas ma oleksin suuteline nii lõuna- kui ka õhtusöögiks pool kilo liha rõõmsalt sisse ventileerima ja siis veel magustoiduks paar alfajori või misiganes kooki. Ma ei ole muidugi proovinud, tavaliselt on mul sellest ühest lihahunnikust kolmeks päevaks süda paha. Kuigi see liha on hirmus hea :)

Aga nüüd läheb lihaga kitsaks kätte. Meil hakkasid siin talumehed protestima. Ma ei ole veel 100% täpselt aru saanud, mis see teema on, aga mingid piirangud pandi neile peale, et nad peavad teatud hulga toodangut kodumaiseks tarbimiseks jätma (nt. sojat ekspordivad nad 95% ulatuses, mistõttu hinnad siseturul on tõusnud oluliselt). No ja loomulikult neile see nali ei meeldi ja nüüd on La Presidenta rahvavaenlane nr üks kuna ta arvab, et talunikud tahavad alusetult rikastuda jne. Mis tähendab seda, et eelmise nädala keskpaigast on taluniku teid blokkinud ja streikinud (mida on poelettidel näha, sest osad letid on tühjad ja hinnad on mõnes kohas kohe oluliselt tõusnud). Kogu see värk päädis eilse õhtuga, kui argentiinlased, kellele on protestimine ilmselt DNAsse kodeeritud tulid tänavatele ja tegid cacerolazot. Ehk siis tulen mina õhtul poest ja kuulen, et juuuube kolkimine... aga tänaval midagi ei näe. Ja siis jagasin ära, inimesed on rõdudel ja kolgivad kastrulite ja pottidega. Neil on see traditsiooniline protestimärk. Hilisõhtuks kogunes presidendi residentsi juurde ja Plaza de Mayole ja teiste linnade keskväljakutele tohutud hulgad inimesi, kes kõik Cristina (president) vastu protesteerisid. Ja need ei olnud ainult talunikud vaid ka inimesed, kes neid solidaarsusest toetavad. See on selline rahumeelne protest, nii et karta pole midagi :) Aga telekast muud ei näita, kui karjuvaid ja kolkivaid inimesi, ja ma olen sellest juba väsinud :)

Aga see on naljakas vaadata, kuidas iga argentiinlane on poliitik, ja ükskõik kui vähe või palju ta asjast aru saab, arvamust on ikka vaja avaldada ja protestida.

Vot sellised lood on siinpool sood.

Ma pean nüüd veits tööd tegema, sest empanada hind tõusis kahelt pesolt 2.25 peale... no krt!

Buen dia :)

Another week has passed from my last post. I have opened this page several times to start writing but for some reason the inspiration has not come to me, maybe because it was too hot :) Now that the weather is showing more mercy to an Estonian who is not used to 30 degrees I will write again.
Last Friday I moved in to the apartment where I will stay for a while. It is quite nice, my room has a balcony and the owner is very friendly and nice but if I plan to stay longer it would be more convenient to rent something where the owner doesn't live in :p

So far, living in Argentina has not caused any major problems. Not considering the fact that I got ripped of by a taxi driver the other night (the good-old trick of oh-I-have-no-change-and-then-I-forget-to-give-you-the-100-peso-bill-back) and it wasn't because I am a girl who is obviously not local because I had an Argentinean with me, but simply because the driver was a bastard from hell (I hope he chokes on that money!!!). But that's just money, right :)

Another thing that forces me to use all my efforts in order not to get angry every time is ... the perception of time and understanding of agreements. In most cases, "see you in 10 minutes" becomes, if you are lucky, "see you in 1 hour". And then I feel like a hysterical control freak when I start sending messages after 30 minutes. But the main thing is to understand that nobody is being late just to make you wait or anything. It is just the way it is. As it is with the agreements, if someone says "lets go there on wednesday" and you book you wednesday for that thing and for that person... the probability is quite high that it might not happen. It's even higher a probability that the person who "stands you up" meets you the next day with the smiliest smile ever and really doesn't think there is anything wrong. And as some of you might have experienced ... I am not the best person to handle broken promises :D But with time, I think I can get used to it... although I cannot promise that I can take up the habit of being late for one hour. However, I think I can consider myself pretty lucky because most of my friends are pretty good with time so I don't have to suffer too much :D

As to my skills of the Spanish language... the last days I have had a sort of a block, so I cannot really speak in Spanish and immediately switch to English as soon as I can. It is funny that, there are moments when I think "woooow, Im pretty good at this!" and then I get a major blow to my confidence... which usually happens when I go to buy something. Then the conversation usually looks like that:

On the way to the kiosk I practice in my head "hola, do you have this or that?"

Kaidi: Hola! Do you have this or that?

Salesperson: 256 words per second?

Kaidi blushing and thinking: ok, that was obviously a question.

Kaidi: What?

Salesperson: 246 words per second?!

Kaidi: DO YOU SPEAK ENGLISH???

Salesperson: Nonononono.

Kaidi puzzled.

But funny enough, I always manage to get the thing that I need along with the feeling of "I will never ever speak spanish again". But welll... it will come to me and one day I will speak castellano like an Argentina =)

Last week Buenos Aires saw some major thunder storms. I realized something is off when I heard the rain from my hotel window and like two minutes after the rain started... significantly increased amount of traffic accident sounds and car horns. Later I learned that that day more than half of the normal amount of rain for february had fallen down in just some hours. Some streets turned in oceans, houses were filled with water and some neighborhoods lost electricity which all lead to an obvious Argentinean solution for any problem... people expressing their opinion on the street. I couldn't help but wonder what would happen in Estonia if let's say half of Mustamäe was flooded and without electricity.... :) I doubt anyone would go and start shouting and making fires on the street. Here nobody gets surprised if there is some angry gathering on the street. For me, it still is a bit scary, even after seeing stuff happen in Tallinn last April.

Last Saturday I went to a party of someone's friend's sister's graduation (or something like that). Here it is very popular to rent a place and then have your party with your friends and innumerable amount of people you don't really know. The bar works as a normal bar, only that you can more or less choose the people who are there :) It was a great party and I learned to dance cuarteto (I am so proud of myself, although it still needs practicing :D) and the entire evening I was wondering if they are going to play any songs that I know. And in the end they did, but not a single song in English! Not a singe Rihanna, Beyonce or whatever song. And it was really really cool. People seemed to know and loove almost every song, me, Jaago and Tanja (Jaago's Belgian friend) were probably the only freaks that didn't sing along :D After the party came the obvious, which happens in all countries. You go to eat junk. My friend Gonzo thought it was about time I ate a pancho (also known as hot dog). I am afraid to think what was in there, it had gazillion different things and it was slightly sprinkled with french fries featuring all the most important food groups - fat, fat and more fat. But it was disgustingly delicious :D

This week I will be getting more into my work rythm, you have to live on something, right? :D It's going to be quite difficult, since I am used to working in the mornings but due to the 4-hour time difference I would have to wake up extremely early. =) But everything can be arranged =)

Gotta run to the laundry now (I just love when people wash my clothes for me for just 30 EEK :D)


Besos!

que se yo

well, it has been a week since I left my lovely Estonia. It has also been a week since I wore socks or anything with long sleeves, which for February can be considered as quite an achievement.
My main thing here in Buenos Aires has been trying to get used to the weather, taking showers 3 or more times a day and speaking speaking speaking Spanish or... castellano (pronounce kasteshano).

After a veeeery long and boring flight (and no I did not meet any cute guys on the plane) I finally landed in Buenos Aires at midnight. In my mind I had already accepted the fact that I will either have to spend the following days wearing the same clothes and lose the Vana Tallinn and Viru Valge I brought for my friends, or just spend loads of money to buy new things. To my surprise I saw my dear new suitcase on the luggage line. It had an orange sticker of Estonian Air saying "heavy" (through some miracle I managed to convince the check-in woman that I can fly with 31 kg instead of 20 without paying for the extra) but who cares! My suitcase was there and all the things were fine!

So my next concern was if someone would really be there to pick me up. And yes! My friend Martin was there to take me to my other friend's house. Getting out of the airport was a bit of a shock for me since I was welcomed by a big wave of hot sticky air, and yes it was already past midnight! Then I realized I have to do some major acclimatizing.

The trip from the airport to Beto's house in Villa del Parque neighbourhood took, well I think around 1,5 hours because Martin is not really from the capital and he had not been around this area too much. And well, I would say that I think even if I live in Buenos Aires for 20 years I would still be able to get lost without any major problem :) This place is really not small :)
Looking for Beto's street we had to ask for the road from... 1) a few drunk people on the street corner 2) some old people 3) POLICE! And you can guess who finally gave us the right directions :)

It was 100% pure joy to see "mi hermano" Beto, althought I thought to myself that he must be already very sick and tired of me because there is always some problem related to my trips :D So the first three days I lived with the family of Beto. His mom is incredibly friendly and at times I really felt bad for being such a freeloader :D

The heat of the first days was really horrible, on Wednesday the temperature reached 37 and it is bloooody humid here so the air conditioning (aka AC) has really been one of my best friends here :D One night I put it to 16 degrees and when Beto entered the room in the morning, he was sure he saw some snowflakes flying around. But I guess they understand me, I am from the north, eh :D

Being here now is very different from what was the first time. Then I had this "wooooooow, I'm in Buenos Aires" excitement. Now I'm here with the feeling of "ahh, I'm here, I'm supposed to be here". The streets are still a bit dirty and the people are still extremely friendly (especially the taxi drivers and the kiosk salespersons who always ask for my number when I buy credit for the mobile phone or call me muneca (the doll)... one of the joys of having blue eyes).

One thing is different tho, I have been practicing spanish since day one. Due to the fact that Beto's mom doesnt speak English I had to start immediately. I have to admit, it is an effort, and sometimes at night I switch on the TV and put on a channel with English, because my brain is soooooo tired. But I think I am doing pretty well, although some people say I speak like a Spanish person and some friends still dont believe that i understand spanish =) But I do, even if it means that I have to ask some of my friends to speak VEEEEEEEEEERY SLOOOOOWLY as if I was a kid =) It has only been a week, so it will come. Considering that Jaago (for those who don't know, he is an Estonian who has lived here since November) who before coming here didnt speak anything is now able to speak really well, I think I will be allright =)

A very important part for settling in has been getting Argentinean phone number. And OH MY GOD. I think I have just called once. Here the cool thing is to send messages. I have some friends who can send messages for free, so I think.... I have received ca 200 messages and sent 100 in just one week. I am thinking that it is just because I am new here and everyone wants to be in contact with the new thingy, right? :D But its cool, makes you feel more welcomed and less alone :)

What else have I done? Ah! been out! Well, I haven't managed to go to a boliche (disco) yet. So far we have only been to bars. But it has been really loads of fun. One thing that I have to get used to is that going out at 2 am is a totally normal thing. So in order not to be dead (con cara de muerto) I have started to take siestas in the afternoon :D I have been drinking also one of the most popular drinks here Fernet con coca. For those of you who haven't tried it.... it tastes a bit like Jägermeister but is way more medicine-tasting :D And at first I really didn't like it, but it sort of grows on you... especially if people keep buying it for you and you cannot really say no :

Right now I am in my hotel, where I will stay until Friday. It is sort of like an apartment hotel because I have a living room and a kitchen too. And its quite nice. It even has wifi! Although it took me 3 days to get connected because the stupid woman in the reception didn't tell me that the password letters are in CAPS.

If you have any questions, please write :D I promise to write more often now :)

besos