1. Buenos Aireses on öösiti tänaval näha koerasuuruseid prussakaid. Ausalt!
2. Kui Buenos Aireses vihma sajab, siis sajab nagu oavarrest (kuigi ma ei ole kunagi aru saanud, mis see oavars vihma kogusesse puutub, kui just ei ole tegemist mingi mutantoavarrega) ja sa saad kontideni märjaks, kui sa vastavaid isikukaitsevahendeid ei kasuta.
3. Kogemustel tuginedes võib öelda, et vihma ajal ei ole varbavaheplätju just kõige optimaalsem jalavari (kuigi öelda, et varbavaheplätu jalga varjab oleks ilmselge valetamine) seoses võimalusega, et see sul vihmast tingitud jalalibeduse tõttu ühe 100 meetrise kvartali läbimisel kaks korda jalga üritab lasta (saate aru nüüd, kui ebanormaalne eesti keel olla võib?)
4. Täna saan oma esimese palgatšeki. Jah. Sellise nagu Hollywoodi filmides pidevalt näha on (kuigi enamus neist filmidest on pärit aastast 1 ja 2). Minu arvates, et ole see tänapäeva tehnoloogilisi lahendusi arvestades just kõige uuenduslikum lähenemine töö eest tasumisele, aga samas pean ma olema õnnelik, et mulle sigades või juustus ei maksta.
5. Mul sai Põltsamaa sinep otsa.
12 veebruar, 2009
07 veebruar, 2009
teistmoodi elu
Tere, kallid :)
Lubasin, et kirjutan oma reisist Patagoonias, aga tagasitulles visati mulle selline hulk tööd näkku, et ma ei ole seni mahti saanud. Iseenesest on see tööhulk väga teretulnud, sest jaanuaris tekkis mul korraks selline mõte, et ma peaks hakkama endale supiköögis kohta kinni panema või mõnda tänavanurka otsima :) Aga õnneks on hetkel kõik kontrolli all.
Niisiis. Üks mu siinsetest sõbrannadest (see maailma kõige lühem täiskasvanu, kogupikkusega 153 cm) kutsus mind kaasa seljakotireisile Lõuna-Argentiinasse. Tema ja ta teised sõbrannad käisid sedasi reisimas juba eelmisel aastal ja kuna neil oli nii tore, siis otsustasid nad seda korrata. Seekord küll vähema hulga inimestega. Noh, kuna ma tavalislet reisimisvõimalustele EI ei kipu ütlema, siis olin loomulikult nõus. Ainuke asi, et nemad reisisid peaaegu terve kuu, mina endale sellist luksust lubada ei saanud, sest keegi peab ju tööd ka mõnikord tegema. Seetõttu liitusin nendega poole peal. Ja olgem ausad, kaks nädalat telk-lõke-tsivilisatsioonipuudus on minu jaoks ka piir :)
Laenasin siis ühelt tuttavalt seljakoti ja magamiskoti ja ostsin peno ja üritasin pakkimisel kriitiline olla (kolm korda viskasin asju välja, muidu oleks ma tavapäraselt 159 asja kaasa võtnud, mida ma eluilmaski kasutanud ei oleks seal) ning kobisin 20. jaanuaril Retiro bussiterminali. See võib uskumatuna tunduda, aga ma olin kohe täitsa igatsenud nende pikamaabussisõitude järgi :) Järgmised 20 tundi veetsin rõõmsalt Via Bariloche kõigi mugavustega (see cama-tüüpi, toitlustusega ja supermugav) bussis. Miskipärast meeldib mulle sellistel pikkadel bussireisidel üksi reisida. Vaatad aknast suuri päevalillepõldusid/mägesid vms ja mõtled tähtsaid mõtteid. Või siis ei mõtle üldse. :D Aga noh, umbes 10 tunni pärast tüütab see jama ära :D
Enne Barilochesse sisenemist peeti meie buss kinni ja bussi sisenesid härrased politseiametnikud koos koeraga ja kukkusid kõiki ja kõike läbi nuuskima. St. koer nuuskis ja politseionud juhendasid teda. Sel hetkel tundus see mulle küll suht mõistetamatuna, et miks nad peaksid sellist kontrolli läbi viima, aga hiljem sain ma asjast aru küll. Kuna suvel on Lõuna-Argentiina suht populaarne kant seljakotireisijatele ja hipidele, siis ei puudu sellistest seltskondadest ju ka va Mari-Jane. Õnneks nad meie bussist kelleltki midagi sellist ei avastanud. Minu ees istunud neo-punkari olemisega kutt oli küll koera kõrgendatud tähelepanu all miskipärast, aga lõppkokkuvõttes võis see tulla ka tema kasutatavast deodorandist (?) :D
Jõudsin siis Bariloche bussijaama ja seal ootasid mind minu järgmise 10 päeva elu- ja reisikaaslased. Mara Eugenia, Maria Belen (aka Minnie), Ana Cecilia (Anita) ja Magdalena (Magui) ning nende mustmiljon kotti ja asja. Pean tunnistama, et esialgu oli mul väike hirm. Esiteks sellepärast, et ma peale Mara ja Anita teisi eriti ei tundnud ja teiseks... kuna enamus mu sõpru kuulub pigem meesolevuste nimekirja (välja arvatud minu eluaegsed ja pooleluaegsed asendamatud naiskad) ja nüüd 100% naisteseltskond ajas mulle mu oma intriigide ja kädistamisvõimalusega (ja neid ikka oli) natuke hirmu peale. :D
Võin julgelt öelda, et nad hõivasid oma kraamiga pool Bariloche bussijaama ja seda nähes mõtlesin, et ma oleks vabalt võinud veel asju kaasa võtta. Kohe alguses õpetati mulle selgeks paar hispaania keelset sõna. Bartulo (põhimõtteliselt tähendab see kogu kaasaskantavat kola) ja mugre (mustus). Algusest peale sõimati mind liiga puhtaks ja ähvardati, et paari päeva pärast on mul ka küünealused mustad ning kogu reisi üleüldiseks eesmärgiks sai minu valge fliisi mustakstegemine (lõppkokkuvõttes see ka õnnestus, aga mitte väga).
Barilochet uudistada mul esialgu aega polnud ja see polnud nii oluline kah, sest ma olin seal ju oma esimese Argentiinareisi ajal käinud. Maru, kes oli meie reisi ametlik pank (kõik andsid talle teatud summa ja siis kõik ühised ostud tehti sellest rahast) ostis meile piletid meie esimesse sihtkohta El Bolsoni. Bussini oli aega 2 tundi ja siis me istusime seal bussijaamas oma kolaga ja ajasime juttu. Juttu ajades möödus aeg mängides ja joostes kuni ühel hetkel avastasime, et oi... 2 tundi on ju möödunud :D Buss oli õnneks veel minemasõitmata ja suutsime härraseid juhte veenda, et me ikka tahaksime El Bolsoni sõita nende juhitavas masinas. Selle olukorra positiivse lahenduse tasuks oli see, et Anita pidi bussijuhtidele terve tee matet serveerima. Mida ta tegi suurima heameelega, sest reeglina on bussijuhid siinmaal sellised lõbusad ja jutukad pässid :)
Umbes kahe tunni pärast jõudsime El Bolsoni linnakesse, mida Mara tutvustas mulle kui hipipealinna. Ja noh... nii kui me sinna sisenesime sai mulle selgeks ka miks. Kõik kohad olid täis seljakottidega pässe, mõni vähem, mõni rohkem pestud/kasitud. Samuti võis igal pool tunda õhus hõljumas teatud aine pilvekesi. Muidu oli linn selline väike ja mittevägaeriline. Ainuke eripära (minu jaoks) oli see, et linn asus mäe orus ja oli seetõttu igast küljest mägedega ümbritsetud (sain just maailma kõige arukama lausega hakkama). Tema orulisest asukohast tingituna oli seal päeval koguaeg KOHUTAVALT PALAV. Ja ma arvan, et kui ma siin Buenos Aireses kuumatrenni poleks teinud juba pikemat aega, siis oleks ma seal iga poole minuti tagant minestanud.
Esmalt suundusime turismiinfopunkti, et uurida, kus asuvad kämpingud, kuhu me oma telgi installeerida saaksime. Seee võttis omajagu aega, sest seal oli järtsus niiiii palju inimesi. Lõpuks leidsime meie jaoks ideaalse, linna keskelt just mitte kaugel ja samas ka mitte kõige kallim (kuigi ka mitte kõige odavam) ja mis minu jaoks eriliselt meeldiv oli... seal olid duššid olemas :D
Paigaldasime oma telgi ja paigutasime oma asjad telki. See oli muidugi omaette matemaatika, sest tegelikult oli plaanitud, et meid saab olema neli, aga kuna ühel tüdrukutest oli mingi personaalne draama, siis pressis ta ka ennast kaasa ja noh.. :) Aga kuidagi saime hakkama selle asetusega. Seejärel suundusime linna uurima. Tagasi tulles selgus, et meie telgi kõrvale oli ennast paigutanud keegi üksi reisiv noormees Cordobast (see sai kohe selgeks, sest ta räägib veitsa teistmoodi), kelle välimus meie silmadele just erilist valu ei põhjustanud ;) Ei saanud ju lasta sellisel apetiitsel isendil üksinda nukralt ringi uidata ja adopteerisime ta hetkega, mistõttu sai meie 5-liikmelisest seltskonnast kolmeks päevaks El Bolsonis 6-liikmeline seltskond. Tuleb talle au anda, ta viitsis meiega kohalikul suurel laadal ringi marssida ja meie lõputut loba kuulata, mis tundus talle isegi lõbu pakkuvat.
Kuna linnas kui sellises pole seal suurt midagi teha, siis käisime ümberkaudsetes looduskaunistes kohtades. Üks neist on Lago Puelo, ehk Puelo järv, mis oli niiiii sinise (ja niiiiii külma) veega, et maiteakohe. Kuna Lago Puelo on ka rahvuspark, siis tuli sinna sisenemiseks raha maksta. Loomulikult kehtivad kõikides rahvusparkides Argentiinas erinevad hinnad kohalikele (st. selle omavalitsuse) inimestele, Argentiinlastele üldiselt, üliõpilastele ja välismaalastele. Ja arvake ära, kellele on kõige kallim pilet? Jah just! Õnneks istus meie kõrval bussis üks noormees, kes nõustus oma üliõpilaskaardi (ilma pildita õnneks) mulle laenama kuna ta oli eelmisel päeval juba pileti ostnud ja seal kehtib üks pilet kahe päeva jooksul. Mistõttu pidin ma 10 peso asemel ainult 1.50 maksma :) Kooner nagu ma olen. :p
Telkimiskohas toimus iga õhtu paras trall kuna meie lähedal oli telk mingite tüüpidega, kes elasid seal terve kuu, sest neil olid mingid esinemised El Bolsonis. No tegemist oli ikka 100% hipidega, aga nad olid lahked ja sõbralikud ja väga ei haisenud. Ja tahtsid muudkui eesti keelt õppida :D
Söögitegemisega oli meil nii, et kuna me oleme kõik laisad naised, siis me eriti ise tuld ei viitsinud teha vaid käisime teiste lõkete juures nukra näoga küsimas, et kas me võiksime oma potikese nende tulele panna. Keegi ei keelanud. Kuna matkates söögi tegemine seab gurmantilistele võimalustele omad piirid, siis kehtis meie puhul rusikareegel "parem süüa pimedas" :D Enamasti koosnes meie menüü makaronidest või riisist :) Ühe korra tegime ka kartulipüreed (seda pulberversiooni) ja vinkusid (jee!), aga see osutus katastroofiks, sest keegi meie auväärsetest kokkadest oli väga hoogsalt soola lisanud :D Aga mis teha :D Lõunasöögi ajal käitusime me tsiviliseeritud kodanikena ja käisime organiseeritud toitlustusettevõtetes kohalikku kraami maitsmas. Ja küpsiseid ei taha ma oma elus enam kunagi näha! Sest hommikusöögiks ja ooteks söödi mate kõrvale sellised kogused küpasid (soolaseid ja magusaid), et... öäk.
Meie viimasel hommikul El Bolsonis äratas meid meeldiv vihmasadu, mistõttu veetsime telgis ca 2 tundi mõeldes, et mismoodi me selle krempli nüüd kõik kokku paneme, sest vihma ajal telgi kokkupakkimine ei ole just väga amüseeriv tegevus. Õnneks jõudis vihm selle 2-tunnise mõttetalgu ajal arvamisele, et parem oleks vähemalt mõneks ajaks järgi jääda. Pakkisime oma laagri kokku (se võttis veel oma 2 h aega, sest kui mina sain oma asjad kokku-duššiall käidud ca 30 mintsaga, siis mõnel võttis protsess ilma veeprotseduurideta 1 h). Kogu selle pakkimistegevuse käigus avastasime kämpingust ühe koerapoja, kes vihmast ja külmast lõdises. Üldiselt oli kämpingus päris mitmeid koeri, aga see oli ainuke pojane ja meil hakkas tast väga hale. Andsime talle natuke süüa ja Anita soojendas teda käterätikust ja kilekotist moodustatud kombekas :D Kuni viimase hetkeni mõtlesime veel, et võtame ta kaasa, sest Anita õde, kes elab Bariloches on suurejooneline koeraarmastaja ja oleks kindlasti nõus ta adopteerima, aga kuna kutsika transportimine bussisõitudel, millest lühim oli 3 h ja pikim 5h, oleks olnud vääga keeruline, siis jätsime Bartulo (ja ristisime ta nii) siiski maha. Õnneks on seal telkimisalal palju häid hipisid, kes kutsikat toidavad ja soojendavad.
Edasi sõitsime Parque Nacional Los Alerces aka Los Alerces rahvuspark. Tee sinna oli jube piinarikas, sest minibuss, mis ei olnud enam esimeses nooruses kimas mööda tolmuseid mägiteid ja raputas mis jube. Ka seekord küsiti rahvusparki sisenemiseks piletit, mis üliõpilastele maksis 4, tavainimestele 8 ja välismaalastel 30 pesot. terehommikust. Õnneks oli meil viie peale kokku päris mitu üliõpilasstaatust tõendavat dokumenti. Mul kästi prillid ette panna (sinised silmad oleks mu võinud välja anda) ja vait olla ja nii ma 4 peso eest oma pileti kätte saingi :D
Jõudsime Rivadavia nimelise järve äärde ja otsustasime seal telkida. Vihma sadas ja jahe oli ja kogu see värk ei tundunud enam pooltki nii lõbus. Lisaks sellele oli kämping täiesti ajuvabalt organiseeritud, mis tähendas seda, et sissepääsule (ning putkale, kus müüdi provejante ning kus asusid ka duššid) kõige lähemal oli koht autosuvilatele ja autoga telkijatele ning kõige taga (ca 1.5 km kaugusel) asus koht, kuhu jalamehed oma asjad võisid installeerida. Panime vihmasajus oma telgi üles ja mõtlesime, et mis me siis nüüd edasi teeme. Enne kui pimedaks läks käisime siis seal putkas kuuma vett ostmas (argentiinlasest matkaja A ja O on termos (või kaks), sest kuidas sa muidu mate jaoks vett muretsed). Putkas müüdi ka salaami-tüüpi vorsti ja ma ei tea, kelle geniaalne idee see oli, aga lõppkokkuvõttes sai see vorst meie õhtusöögi osaks. Ehk siis tulemuseks oli nukrate toitude esiviisikusse kuuluv geniaalne kompositsioon knorr kiirsuppidest ja salaamist küpsisega. Ei ole ilmselt just väga keeruline ette kujutada seda hüsteerilist küpse õuna staatust, kui sa oled ühel vihmasel laupäeva õhtul tsivilisatsioonist n-kilomeetrite kaugusel (kas ma mainisin, et seal ei olnud isegi telefonilevi ja kohalikud suhtlesid omavahel raadiosaatiatega?) kottpimedas ja sööd telgis kiirsuppi? :D Tagantjärgi tundub see jube naljakas. Hommikul oli aga ilm juba hoopis parem ja päikesevalguse foonil selgus, et asume imeilusa järve kaldal.
Sellest sai ka see päev, kus päike mu näo totaalselt ära põletas. Kandsin küll 30 faktoriga kreemi, aga kuna olime kõrgemal mägedes, siis ... siis järgmisel päeval oli mu nägu tüübist leegitsev punane. Ma ei tea küll mitmenda astme põletuseks see klassifitseerub, aga situatsioonist ei puudunud ka vesivillid. Õnneks olid tüdrukutel vastavad arstimid kaasas. Üks neist on umbes sama valge kui mina ja teine on tulevane arst nii et ma olin suht hästi tohterdatud. Aitäh Platsul-A nimeline kreem, misiganes sa ka siis poleks :D
Peale kolme päeva täielikus leviaugus otsustasime Lago Rivadaviast lahkuda ja suunduda kohta, mis tundus veidikenegi tsiviliseeritum. Koha nimi Villa Futalaufquen. Enne aga kui me sinna jõudsime pidime me läbima väikese 9-tunnise ooteprotsessi. Nimelt oli kämpingutüüp, selline mõmmiolekuga mehemürakas meile väitnud, et päevas läheb kaks bussi. Üks hommikul kl 11 ja teine õhtul kl 19.30. Pakkisime siis oma kraami kiirmeetodil kokku ja kappasime kämpinguväravasse bussi ootama. Olime kohal seal 10.45. Ootasime ja ootasime. Teises suunas läks buss, mis sinna suunduvad inimesed peale võttis. Kui küsisime juhilt, et millal see meie suunda minev buss nüüd siis tulema peaks ka tegi too suured silmad ja väitis, et sellist asja pole olemas, et tuleb alles õhtul. :o Selgus et meie sõber mõmmi oli meile lihtsalt jama ajanud. Ja teisedki inimesed rääkisid, kuidas seesama mõmm mingeid udujutte külastajatele ajab. Näed mis igavus inimesega teeb.
Mis meil siis üle jäi, olime ennast kämpingust välja tsekkinud, istusime tee ääres oma kottide otsas ja sülitasime lakke. Kui buss lõpuks tuli, siis me lausa röökisime hüsteerilisest heameelsusest. Kaks tundi hiljem saabusime Villa Futalaufqueni nimelisse külakesse. Hetkel, kui bussis ühel inimesel telefonisse levi tekkis valdas tervet bussi meeletu rõõm ja kõik kukkusid helistama ja sõnumeid saatma. Väga naljakas :) ÜÜrike oli nende rõõm muidugi, sest see levi selles külas oli suht vahelduva eduga. Minul puudus aga igasugune rõõm sootuks, sest minu telefoni aku oli tühi ja selles kämpingus, kus me ööbisime EI OLNUD ELEKTRIT :) Samas oli äärmiselt korralik ja puhas duššivõimalus ja palju sääski!:) Selleks hetkeks oli meil telgi paigaldamisest ja kokkupanekust ning telgis magamisest (sest kitsas oli kuna meid oli üks liiga palju pluss seljakotid!) kopp ees. Moodustasime Maraga "lähme hostelisse" seltsingu ja hakkasime teisi veenma selles, et järgmises kohas kuhu me läheme võtame hosteli. Üks tüdrukutest vingus, et tal ei ole eriti raha bla bla (samas oli tal vaja barilochest 600 krooni eest šokolaadi osta), aga teised ei plõksinud.
Veetsime kolm lõbusat päeva Villa Futalaufquenis. Tsivilisatsiooniks on seda ehk liiga palju nimetada. Kui keegi Vormsil Hullos on käinud, siis midagi sarnast, ainult et liiklust ja maju on 60% vähem :D Käisime ka kohalikus SUPERmarketis nimega El Negro. No andke andeks, kui see on supermarket, siis mina olen Leida Laius. Aga seal tehti ise leiba ja kohalik lihunikupoiss oli nõus meie võileivajuustu ja singi ära viilutama ning laenas meile nuga, et me saaksime saia lõigata. Ütleme nii, et see oli üks perverssemaid vaatepilte. Laua ühes otsas vedeles lihakäntsakas ja laes rippus verivorst :D See ei olnud isegi enam Tarantino-filmi vääriline :D
Peale Villa Futalaufquenit sõitsime Esqueli ja vot see oli juba linn mis linn :) Küll mitte väga põnev, aga siiski. Sebisime endale hosteli, mis osutus väge meeldivaks ja ohkuitore on peale nädalat telgis magada asemel, kus su selg valutama ei hakka :D Esqueli lähedal asub linnake nimega Trevelin, mis kuulduste kohaselt pidi olema waleslaste koloonia ja imeilus linnake. Otsustasime siis Esqueli saabumisele järgneval päeval sõita seda imet kaema. Panime siis oma parimad riided selga ja ma tegin isegi meigi (9 päeva polnud ma ennast meikinud!!! see on mu isiklik rekord!) ja Trevelini me sõitsimegi. Noh, waleslaste koloonia võib ta ju olla, agaaaa kas ta just imeilus on... Suht mõttetu küla :D Pealegi jõudsime me sinna siesta ajal, mistõttu tundus see kohe eriti väljasurnuna. Kuna selle koha kõige kuulsam asi pidi olema Walesi teemaja külastamine, siis otsustasime selle ära proovida. See teevärk sisaldab endas seda, et tuuakse sulle ilgemsuur teeekann ja sada miljonit erinevat koogikest. Noh, kui sa just ohjeldamatu magusasõber ei ole, siis läheb sul süda tõenäoliselt suht kiiresti pahaks :D Me sõime neid kooke veel õhtuks magustoiduks ja hommikusöögiks kah. Aga iseenesest oli tore :)
Järgmisel päeval tegime Esquelis ekskursiooni. St võtsime kohaliku vaatamisväärsus-rongi nimega La Trochita, mis vist on maailma kõige kitsama rööpaga raudtee. Loomulikult ei sõida see näss enam liinisõite vaid sõidutab turiste külani nimega Nahuel Pan, kus elavad Mapuche-indiaanlased. Seal kogesin ma üllatust, et Argentiinas on inimesi, kes hispaania keelt ei mõista. Aga see on ka arusaadav, sest nad elavad nii suletud kogukondades. Vaated olid suurepärased muidugi ja üldiselt oli see üks täitsa arvestatav elamus :)
Peale La Trochitat sõitsime bussiga Esquelist Barilochesse tagasi, sest järgmisel päeval pidi minema meie buss tagasi pealinna. Ööbisime Anita õe juures ja lahkumispäeval kolasime veitsa linnas ringi kah. Teistel oli muidugi eesmärk šokolaadi osta, sest vaid mõnede üksikute šokolaadipoodide šokolaad on kuidagimoodi arvestatavalt konsumeeritav ja ei meenuta saepuru. Ja miskipärast müüakse neis šokolaade ainult seal :)
Nüüd olen siis Buenos Aireses tagasi. Uudised siin on sellised, et minu koristajatsikk Noemi on tervislike probleemide tõttu voodirežiimil ja kuni keegi teine tuleb pean ma ise koristama :D Ma kohe naudin seda! Uskuge või mitte :D
Teiseks! Valitsus otsustas, et 3 kuu pärast rakendub ühistranspordis uus ühtne ELEKTROONILINE pilet :D JUHUUU! Ja ma tahaks seda nalja näha!
Vot ja nüüd ma väsisin kirjutamisest ära :)
Tsauuuu
Lubasin, et kirjutan oma reisist Patagoonias, aga tagasitulles visati mulle selline hulk tööd näkku, et ma ei ole seni mahti saanud. Iseenesest on see tööhulk väga teretulnud, sest jaanuaris tekkis mul korraks selline mõte, et ma peaks hakkama endale supiköögis kohta kinni panema või mõnda tänavanurka otsima :) Aga õnneks on hetkel kõik kontrolli all.
Niisiis. Üks mu siinsetest sõbrannadest (see maailma kõige lühem täiskasvanu, kogupikkusega 153 cm) kutsus mind kaasa seljakotireisile Lõuna-Argentiinasse. Tema ja ta teised sõbrannad käisid sedasi reisimas juba eelmisel aastal ja kuna neil oli nii tore, siis otsustasid nad seda korrata. Seekord küll vähema hulga inimestega. Noh, kuna ma tavalislet reisimisvõimalustele EI ei kipu ütlema, siis olin loomulikult nõus. Ainuke asi, et nemad reisisid peaaegu terve kuu, mina endale sellist luksust lubada ei saanud, sest keegi peab ju tööd ka mõnikord tegema. Seetõttu liitusin nendega poole peal. Ja olgem ausad, kaks nädalat telk-lõke-tsivilisatsioonipuudus on minu jaoks ka piir :)
Laenasin siis ühelt tuttavalt seljakoti ja magamiskoti ja ostsin peno ja üritasin pakkimisel kriitiline olla (kolm korda viskasin asju välja, muidu oleks ma tavapäraselt 159 asja kaasa võtnud, mida ma eluilmaski kasutanud ei oleks seal) ning kobisin 20. jaanuaril Retiro bussiterminali. See võib uskumatuna tunduda, aga ma olin kohe täitsa igatsenud nende pikamaabussisõitude järgi :) Järgmised 20 tundi veetsin rõõmsalt Via Bariloche kõigi mugavustega (see cama-tüüpi, toitlustusega ja supermugav) bussis. Miskipärast meeldib mulle sellistel pikkadel bussireisidel üksi reisida. Vaatad aknast suuri päevalillepõldusid/mägesid vms ja mõtled tähtsaid mõtteid. Või siis ei mõtle üldse. :D Aga noh, umbes 10 tunni pärast tüütab see jama ära :D
Enne Barilochesse sisenemist peeti meie buss kinni ja bussi sisenesid härrased politseiametnikud koos koeraga ja kukkusid kõiki ja kõike läbi nuuskima. St. koer nuuskis ja politseionud juhendasid teda. Sel hetkel tundus see mulle küll suht mõistetamatuna, et miks nad peaksid sellist kontrolli läbi viima, aga hiljem sain ma asjast aru küll. Kuna suvel on Lõuna-Argentiina suht populaarne kant seljakotireisijatele ja hipidele, siis ei puudu sellistest seltskondadest ju ka va Mari-Jane. Õnneks nad meie bussist kelleltki midagi sellist ei avastanud. Minu ees istunud neo-punkari olemisega kutt oli küll koera kõrgendatud tähelepanu all miskipärast, aga lõppkokkuvõttes võis see tulla ka tema kasutatavast deodorandist (?) :D
Jõudsin siis Bariloche bussijaama ja seal ootasid mind minu järgmise 10 päeva elu- ja reisikaaslased. Mara Eugenia, Maria Belen (aka Minnie), Ana Cecilia (Anita) ja Magdalena (Magui) ning nende mustmiljon kotti ja asja. Pean tunnistama, et esialgu oli mul väike hirm. Esiteks sellepärast, et ma peale Mara ja Anita teisi eriti ei tundnud ja teiseks... kuna enamus mu sõpru kuulub pigem meesolevuste nimekirja (välja arvatud minu eluaegsed ja pooleluaegsed asendamatud naiskad) ja nüüd 100% naisteseltskond ajas mulle mu oma intriigide ja kädistamisvõimalusega (ja neid ikka oli) natuke hirmu peale. :D
Võin julgelt öelda, et nad hõivasid oma kraamiga pool Bariloche bussijaama ja seda nähes mõtlesin, et ma oleks vabalt võinud veel asju kaasa võtta. Kohe alguses õpetati mulle selgeks paar hispaania keelset sõna. Bartulo (põhimõtteliselt tähendab see kogu kaasaskantavat kola) ja mugre (mustus). Algusest peale sõimati mind liiga puhtaks ja ähvardati, et paari päeva pärast on mul ka küünealused mustad ning kogu reisi üleüldiseks eesmärgiks sai minu valge fliisi mustakstegemine (lõppkokkuvõttes see ka õnnestus, aga mitte väga).
Barilochet uudistada mul esialgu aega polnud ja see polnud nii oluline kah, sest ma olin seal ju oma esimese Argentiinareisi ajal käinud. Maru, kes oli meie reisi ametlik pank (kõik andsid talle teatud summa ja siis kõik ühised ostud tehti sellest rahast) ostis meile piletid meie esimesse sihtkohta El Bolsoni. Bussini oli aega 2 tundi ja siis me istusime seal bussijaamas oma kolaga ja ajasime juttu. Juttu ajades möödus aeg mängides ja joostes kuni ühel hetkel avastasime, et oi... 2 tundi on ju möödunud :D Buss oli õnneks veel minemasõitmata ja suutsime härraseid juhte veenda, et me ikka tahaksime El Bolsoni sõita nende juhitavas masinas. Selle olukorra positiivse lahenduse tasuks oli see, et Anita pidi bussijuhtidele terve tee matet serveerima. Mida ta tegi suurima heameelega, sest reeglina on bussijuhid siinmaal sellised lõbusad ja jutukad pässid :)
Umbes kahe tunni pärast jõudsime El Bolsoni linnakesse, mida Mara tutvustas mulle kui hipipealinna. Ja noh... nii kui me sinna sisenesime sai mulle selgeks ka miks. Kõik kohad olid täis seljakottidega pässe, mõni vähem, mõni rohkem pestud/kasitud. Samuti võis igal pool tunda õhus hõljumas teatud aine pilvekesi. Muidu oli linn selline väike ja mittevägaeriline. Ainuke eripära (minu jaoks) oli see, et linn asus mäe orus ja oli seetõttu igast küljest mägedega ümbritsetud (sain just maailma kõige arukama lausega hakkama). Tema orulisest asukohast tingituna oli seal päeval koguaeg KOHUTAVALT PALAV. Ja ma arvan, et kui ma siin Buenos Aireses kuumatrenni poleks teinud juba pikemat aega, siis oleks ma seal iga poole minuti tagant minestanud.
Esmalt suundusime turismiinfopunkti, et uurida, kus asuvad kämpingud, kuhu me oma telgi installeerida saaksime. Seee võttis omajagu aega, sest seal oli järtsus niiiii palju inimesi. Lõpuks leidsime meie jaoks ideaalse, linna keskelt just mitte kaugel ja samas ka mitte kõige kallim (kuigi ka mitte kõige odavam) ja mis minu jaoks eriliselt meeldiv oli... seal olid duššid olemas :D
Paigaldasime oma telgi ja paigutasime oma asjad telki. See oli muidugi omaette matemaatika, sest tegelikult oli plaanitud, et meid saab olema neli, aga kuna ühel tüdrukutest oli mingi personaalne draama, siis pressis ta ka ennast kaasa ja noh.. :) Aga kuidagi saime hakkama selle asetusega. Seejärel suundusime linna uurima. Tagasi tulles selgus, et meie telgi kõrvale oli ennast paigutanud keegi üksi reisiv noormees Cordobast (see sai kohe selgeks, sest ta räägib veitsa teistmoodi), kelle välimus meie silmadele just erilist valu ei põhjustanud ;) Ei saanud ju lasta sellisel apetiitsel isendil üksinda nukralt ringi uidata ja adopteerisime ta hetkega, mistõttu sai meie 5-liikmelisest seltskonnast kolmeks päevaks El Bolsonis 6-liikmeline seltskond. Tuleb talle au anda, ta viitsis meiega kohalikul suurel laadal ringi marssida ja meie lõputut loba kuulata, mis tundus talle isegi lõbu pakkuvat.
Kuna linnas kui sellises pole seal suurt midagi teha, siis käisime ümberkaudsetes looduskaunistes kohtades. Üks neist on Lago Puelo, ehk Puelo järv, mis oli niiiii sinise (ja niiiiii külma) veega, et maiteakohe. Kuna Lago Puelo on ka rahvuspark, siis tuli sinna sisenemiseks raha maksta. Loomulikult kehtivad kõikides rahvusparkides Argentiinas erinevad hinnad kohalikele (st. selle omavalitsuse) inimestele, Argentiinlastele üldiselt, üliõpilastele ja välismaalastele. Ja arvake ära, kellele on kõige kallim pilet? Jah just! Õnneks istus meie kõrval bussis üks noormees, kes nõustus oma üliõpilaskaardi (ilma pildita õnneks) mulle laenama kuna ta oli eelmisel päeval juba pileti ostnud ja seal kehtib üks pilet kahe päeva jooksul. Mistõttu pidin ma 10 peso asemel ainult 1.50 maksma :) Kooner nagu ma olen. :p
Telkimiskohas toimus iga õhtu paras trall kuna meie lähedal oli telk mingite tüüpidega, kes elasid seal terve kuu, sest neil olid mingid esinemised El Bolsonis. No tegemist oli ikka 100% hipidega, aga nad olid lahked ja sõbralikud ja väga ei haisenud. Ja tahtsid muudkui eesti keelt õppida :D
Söögitegemisega oli meil nii, et kuna me oleme kõik laisad naised, siis me eriti ise tuld ei viitsinud teha vaid käisime teiste lõkete juures nukra näoga küsimas, et kas me võiksime oma potikese nende tulele panna. Keegi ei keelanud. Kuna matkates söögi tegemine seab gurmantilistele võimalustele omad piirid, siis kehtis meie puhul rusikareegel "parem süüa pimedas" :D Enamasti koosnes meie menüü makaronidest või riisist :) Ühe korra tegime ka kartulipüreed (seda pulberversiooni) ja vinkusid (jee!), aga see osutus katastroofiks, sest keegi meie auväärsetest kokkadest oli väga hoogsalt soola lisanud :D Aga mis teha :D Lõunasöögi ajal käitusime me tsiviliseeritud kodanikena ja käisime organiseeritud toitlustusettevõtetes kohalikku kraami maitsmas. Ja küpsiseid ei taha ma oma elus enam kunagi näha! Sest hommikusöögiks ja ooteks söödi mate kõrvale sellised kogused küpasid (soolaseid ja magusaid), et... öäk.
Meie viimasel hommikul El Bolsonis äratas meid meeldiv vihmasadu, mistõttu veetsime telgis ca 2 tundi mõeldes, et mismoodi me selle krempli nüüd kõik kokku paneme, sest vihma ajal telgi kokkupakkimine ei ole just väga amüseeriv tegevus. Õnneks jõudis vihm selle 2-tunnise mõttetalgu ajal arvamisele, et parem oleks vähemalt mõneks ajaks järgi jääda. Pakkisime oma laagri kokku (se võttis veel oma 2 h aega, sest kui mina sain oma asjad kokku-duššiall käidud ca 30 mintsaga, siis mõnel võttis protsess ilma veeprotseduurideta 1 h). Kogu selle pakkimistegevuse käigus avastasime kämpingust ühe koerapoja, kes vihmast ja külmast lõdises. Üldiselt oli kämpingus päris mitmeid koeri, aga see oli ainuke pojane ja meil hakkas tast väga hale. Andsime talle natuke süüa ja Anita soojendas teda käterätikust ja kilekotist moodustatud kombekas :D Kuni viimase hetkeni mõtlesime veel, et võtame ta kaasa, sest Anita õde, kes elab Bariloches on suurejooneline koeraarmastaja ja oleks kindlasti nõus ta adopteerima, aga kuna kutsika transportimine bussisõitudel, millest lühim oli 3 h ja pikim 5h, oleks olnud vääga keeruline, siis jätsime Bartulo (ja ristisime ta nii) siiski maha. Õnneks on seal telkimisalal palju häid hipisid, kes kutsikat toidavad ja soojendavad.
Edasi sõitsime Parque Nacional Los Alerces aka Los Alerces rahvuspark. Tee sinna oli jube piinarikas, sest minibuss, mis ei olnud enam esimeses nooruses kimas mööda tolmuseid mägiteid ja raputas mis jube. Ka seekord küsiti rahvusparki sisenemiseks piletit, mis üliõpilastele maksis 4, tavainimestele 8 ja välismaalastel 30 pesot. terehommikust. Õnneks oli meil viie peale kokku päris mitu üliõpilasstaatust tõendavat dokumenti. Mul kästi prillid ette panna (sinised silmad oleks mu võinud välja anda) ja vait olla ja nii ma 4 peso eest oma pileti kätte saingi :D
Jõudsime Rivadavia nimelise järve äärde ja otsustasime seal telkida. Vihma sadas ja jahe oli ja kogu see värk ei tundunud enam pooltki nii lõbus. Lisaks sellele oli kämping täiesti ajuvabalt organiseeritud, mis tähendas seda, et sissepääsule (ning putkale, kus müüdi provejante ning kus asusid ka duššid) kõige lähemal oli koht autosuvilatele ja autoga telkijatele ning kõige taga (ca 1.5 km kaugusel) asus koht, kuhu jalamehed oma asjad võisid installeerida. Panime vihmasajus oma telgi üles ja mõtlesime, et mis me siis nüüd edasi teeme. Enne kui pimedaks läks käisime siis seal putkas kuuma vett ostmas (argentiinlasest matkaja A ja O on termos (või kaks), sest kuidas sa muidu mate jaoks vett muretsed). Putkas müüdi ka salaami-tüüpi vorsti ja ma ei tea, kelle geniaalne idee see oli, aga lõppkokkuvõttes sai see vorst meie õhtusöögi osaks. Ehk siis tulemuseks oli nukrate toitude esiviisikusse kuuluv geniaalne kompositsioon knorr kiirsuppidest ja salaamist küpsisega. Ei ole ilmselt just väga keeruline ette kujutada seda hüsteerilist küpse õuna staatust, kui sa oled ühel vihmasel laupäeva õhtul tsivilisatsioonist n-kilomeetrite kaugusel (kas ma mainisin, et seal ei olnud isegi telefonilevi ja kohalikud suhtlesid omavahel raadiosaatiatega?) kottpimedas ja sööd telgis kiirsuppi? :D Tagantjärgi tundub see jube naljakas. Hommikul oli aga ilm juba hoopis parem ja päikesevalguse foonil selgus, et asume imeilusa järve kaldal.
Sellest sai ka see päev, kus päike mu näo totaalselt ära põletas. Kandsin küll 30 faktoriga kreemi, aga kuna olime kõrgemal mägedes, siis ... siis järgmisel päeval oli mu nägu tüübist leegitsev punane. Ma ei tea küll mitmenda astme põletuseks see klassifitseerub, aga situatsioonist ei puudunud ka vesivillid. Õnneks olid tüdrukutel vastavad arstimid kaasas. Üks neist on umbes sama valge kui mina ja teine on tulevane arst nii et ma olin suht hästi tohterdatud. Aitäh Platsul-A nimeline kreem, misiganes sa ka siis poleks :D
Peale kolme päeva täielikus leviaugus otsustasime Lago Rivadaviast lahkuda ja suunduda kohta, mis tundus veidikenegi tsiviliseeritum. Koha nimi Villa Futalaufquen. Enne aga kui me sinna jõudsime pidime me läbima väikese 9-tunnise ooteprotsessi. Nimelt oli kämpingutüüp, selline mõmmiolekuga mehemürakas meile väitnud, et päevas läheb kaks bussi. Üks hommikul kl 11 ja teine õhtul kl 19.30. Pakkisime siis oma kraami kiirmeetodil kokku ja kappasime kämpinguväravasse bussi ootama. Olime kohal seal 10.45. Ootasime ja ootasime. Teises suunas läks buss, mis sinna suunduvad inimesed peale võttis. Kui küsisime juhilt, et millal see meie suunda minev buss nüüd siis tulema peaks ka tegi too suured silmad ja väitis, et sellist asja pole olemas, et tuleb alles õhtul. :o Selgus et meie sõber mõmmi oli meile lihtsalt jama ajanud. Ja teisedki inimesed rääkisid, kuidas seesama mõmm mingeid udujutte külastajatele ajab. Näed mis igavus inimesega teeb.
Mis meil siis üle jäi, olime ennast kämpingust välja tsekkinud, istusime tee ääres oma kottide otsas ja sülitasime lakke. Kui buss lõpuks tuli, siis me lausa röökisime hüsteerilisest heameelsusest. Kaks tundi hiljem saabusime Villa Futalaufqueni nimelisse külakesse. Hetkel, kui bussis ühel inimesel telefonisse levi tekkis valdas tervet bussi meeletu rõõm ja kõik kukkusid helistama ja sõnumeid saatma. Väga naljakas :) ÜÜrike oli nende rõõm muidugi, sest see levi selles külas oli suht vahelduva eduga. Minul puudus aga igasugune rõõm sootuks, sest minu telefoni aku oli tühi ja selles kämpingus, kus me ööbisime EI OLNUD ELEKTRIT :) Samas oli äärmiselt korralik ja puhas duššivõimalus ja palju sääski!:) Selleks hetkeks oli meil telgi paigaldamisest ja kokkupanekust ning telgis magamisest (sest kitsas oli kuna meid oli üks liiga palju pluss seljakotid!) kopp ees. Moodustasime Maraga "lähme hostelisse" seltsingu ja hakkasime teisi veenma selles, et järgmises kohas kuhu me läheme võtame hosteli. Üks tüdrukutest vingus, et tal ei ole eriti raha bla bla (samas oli tal vaja barilochest 600 krooni eest šokolaadi osta), aga teised ei plõksinud.
Veetsime kolm lõbusat päeva Villa Futalaufquenis. Tsivilisatsiooniks on seda ehk liiga palju nimetada. Kui keegi Vormsil Hullos on käinud, siis midagi sarnast, ainult et liiklust ja maju on 60% vähem :D Käisime ka kohalikus SUPERmarketis nimega El Negro. No andke andeks, kui see on supermarket, siis mina olen Leida Laius. Aga seal tehti ise leiba ja kohalik lihunikupoiss oli nõus meie võileivajuustu ja singi ära viilutama ning laenas meile nuga, et me saaksime saia lõigata. Ütleme nii, et see oli üks perverssemaid vaatepilte. Laua ühes otsas vedeles lihakäntsakas ja laes rippus verivorst :D See ei olnud isegi enam Tarantino-filmi vääriline :D
Peale Villa Futalaufquenit sõitsime Esqueli ja vot see oli juba linn mis linn :) Küll mitte väga põnev, aga siiski. Sebisime endale hosteli, mis osutus väge meeldivaks ja ohkuitore on peale nädalat telgis magada asemel, kus su selg valutama ei hakka :D Esqueli lähedal asub linnake nimega Trevelin, mis kuulduste kohaselt pidi olema waleslaste koloonia ja imeilus linnake. Otsustasime siis Esqueli saabumisele järgneval päeval sõita seda imet kaema. Panime siis oma parimad riided selga ja ma tegin isegi meigi (9 päeva polnud ma ennast meikinud!!! see on mu isiklik rekord!) ja Trevelini me sõitsimegi. Noh, waleslaste koloonia võib ta ju olla, agaaaa kas ta just imeilus on... Suht mõttetu küla :D Pealegi jõudsime me sinna siesta ajal, mistõttu tundus see kohe eriti väljasurnuna. Kuna selle koha kõige kuulsam asi pidi olema Walesi teemaja külastamine, siis otsustasime selle ära proovida. See teevärk sisaldab endas seda, et tuuakse sulle ilgemsuur teeekann ja sada miljonit erinevat koogikest. Noh, kui sa just ohjeldamatu magusasõber ei ole, siis läheb sul süda tõenäoliselt suht kiiresti pahaks :D Me sõime neid kooke veel õhtuks magustoiduks ja hommikusöögiks kah. Aga iseenesest oli tore :)
Järgmisel päeval tegime Esquelis ekskursiooni. St võtsime kohaliku vaatamisväärsus-rongi nimega La Trochita, mis vist on maailma kõige kitsama rööpaga raudtee. Loomulikult ei sõida see näss enam liinisõite vaid sõidutab turiste külani nimega Nahuel Pan, kus elavad Mapuche-indiaanlased. Seal kogesin ma üllatust, et Argentiinas on inimesi, kes hispaania keelt ei mõista. Aga see on ka arusaadav, sest nad elavad nii suletud kogukondades. Vaated olid suurepärased muidugi ja üldiselt oli see üks täitsa arvestatav elamus :)
Peale La Trochitat sõitsime bussiga Esquelist Barilochesse tagasi, sest järgmisel päeval pidi minema meie buss tagasi pealinna. Ööbisime Anita õe juures ja lahkumispäeval kolasime veitsa linnas ringi kah. Teistel oli muidugi eesmärk šokolaadi osta, sest vaid mõnede üksikute šokolaadipoodide šokolaad on kuidagimoodi arvestatavalt konsumeeritav ja ei meenuta saepuru. Ja miskipärast müüakse neis šokolaade ainult seal :)
Nüüd olen siis Buenos Aireses tagasi. Uudised siin on sellised, et minu koristajatsikk Noemi on tervislike probleemide tõttu voodirežiimil ja kuni keegi teine tuleb pean ma ise koristama :D Ma kohe naudin seda! Uskuge või mitte :D
Teiseks! Valitsus otsustas, et 3 kuu pärast rakendub ühistranspordis uus ühtne ELEKTROONILINE pilet :D JUHUUU! Ja ma tahaks seda nalja näha!
Vot ja nüüd ma väsisin kirjutamisest ära :)
Tsauuuu
13 jaanuar, 2009
surm, maksud ja mündipuudus
jajah, erinevalt laialt levinud müüdile, et siinilmas on kaks kindlat asja - surm ja maksud, olen ma jõudnud järeldusele, et Argentiina mätta otsast vaadates lisanduks kindlalt sellele nimekirjale ka mündipuudus. Kui mujal maailmas (aka normaalsetes riikides)üritavad inimesed enamasti metallrahast lahti saada, siis siin riigis on müntide kiivalt endalehoidmine muutunud lausa rahvusspordiks. Sest bussis saab ainult müntide eest pileti osta. Peale "tere", "kuidas läheb?" ja "oh-sul-on-nii-ilusad-silmad" on siin ilmselt üks kasutatavamaid fraase "kas sul 5/10/20/25 jne centavot on". Kui te arvate, et mina kogu oma aususes küsitava olemasoleku korral tubli oktoobrilapsena "JAH!" vastan, siis olete rämedalt petta saanud. Loomulikult esineb minulgi nõrkusehetki, aga üldiselt on mul õnnestunud omandada oskus silmagi pilgutamata ja ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta "EI OLE" öelda, isegi kui mul rahakott silmnähtavalt müntidest pungil on. Ja ega reeglina keegi näpuga ka näitama ei hakka, et näe-näe, ma tean küll, et sul on. Sest kõigil on see mure ja kõik saavad aru.
Miks ma seda jälle mainin? Aga sellepärast, et tänasest läks olukord veel halvemaks. Busside ja metroode ja rongide piletite hinnad tõusid keskmiselt 20 centavo võrra, mis tähendab, et endise 90 centavo asemel tuleb maksta 1.10 ja olgem ausad nende müntide leidmine on juba suuremat sorti kunsttükk. Hommikul näitas telekast, kuidas rongijaamas oli piletikassas umbes 30 mintsase ooteajaga saba, sealt saab paberraha eest kah osta.
Olukorra koloreerimiseks peaks mainima, et paar nädalat tagasi olla avastatud ladu, kus oli 1 miljoni peso (ca 3,4 miljoni krooni) väärtuses münte. Ja keegi ei tea, kelle omad need on! Samuti pidavad osad bussifirmad oma töötajatele müntides maksma. Lisaks sellele pidavat toredad bussiettevõtete maffiad siin tasu eest münte müüma. Olen isegi lähedalasuvas supermarketis näinud, kuidas poodi tekkib härrasmees mündikotiga ja läheneb raha eest vastutavale isikule ning peale väikest vahetustehingut lahkub sealt paberrahaga.
Ilmselt ei ole kogu see situatsioon seotud sellega, et elektrooniliste bussikaartide vms veidi enam arenenud süsteemi rakendamine bussides oleks ilmvõimatu ja superkallis, pigem selles, et elektrooniline värk hakkaks liiga palju kellegi tulusid näitama.
Kogu selle asja juures paneb mind imestama see, et seoses ülaltooduga ei ole veel ühtegi piketti/demonstratsiooni/meeleavaldust toimunud.
Aga see võib tuleneda ka sellest, et jaanuaris on enamus argentiinlasi puhkamas ja kes siis viitsib jamada :)
Aga puhkusehooaeg on siin täies hoos. Minu kodu lähedal asuv väike keldripoe tüüpi pood on näiteks üldse kinni pandud puhkuseks. Sedamoodi käivad siin asjad :D
Ise lähen järgmine nädal matkama lõunasse, eks näis mis sellest välja tuleb. Ehk siis printsess-tüüpi isik peab magama telgis ja ei saa hommikuti dušši võtta :D tuletaevasappi! :D
Ahjaa, kui kellelgi on keegi, kes vajab tõlketeenust, siis ma olen täitsa avatud pakkumistele. Ei tea kas aasta alguse "pohmakas" või on majanduslangus ka minu sektorisse jõudnud, aga tööd peaaegu et polegi :(
Hiljem jälle!
Miks ma seda jälle mainin? Aga sellepärast, et tänasest läks olukord veel halvemaks. Busside ja metroode ja rongide piletite hinnad tõusid keskmiselt 20 centavo võrra, mis tähendab, et endise 90 centavo asemel tuleb maksta 1.10 ja olgem ausad nende müntide leidmine on juba suuremat sorti kunsttükk. Hommikul näitas telekast, kuidas rongijaamas oli piletikassas umbes 30 mintsase ooteajaga saba, sealt saab paberraha eest kah osta.
Olukorra koloreerimiseks peaks mainima, et paar nädalat tagasi olla avastatud ladu, kus oli 1 miljoni peso (ca 3,4 miljoni krooni) väärtuses münte. Ja keegi ei tea, kelle omad need on! Samuti pidavad osad bussifirmad oma töötajatele müntides maksma. Lisaks sellele pidavat toredad bussiettevõtete maffiad siin tasu eest münte müüma. Olen isegi lähedalasuvas supermarketis näinud, kuidas poodi tekkib härrasmees mündikotiga ja läheneb raha eest vastutavale isikule ning peale väikest vahetustehingut lahkub sealt paberrahaga.
Ilmselt ei ole kogu see situatsioon seotud sellega, et elektrooniliste bussikaartide vms veidi enam arenenud süsteemi rakendamine bussides oleks ilmvõimatu ja superkallis, pigem selles, et elektrooniline värk hakkaks liiga palju kellegi tulusid näitama.
Kogu selle asja juures paneb mind imestama see, et seoses ülaltooduga ei ole veel ühtegi piketti/demonstratsiooni/meeleavaldust toimunud.
Aga see võib tuleneda ka sellest, et jaanuaris on enamus argentiinlasi puhkamas ja kes siis viitsib jamada :)
Aga puhkusehooaeg on siin täies hoos. Minu kodu lähedal asuv väike keldripoe tüüpi pood on näiteks üldse kinni pandud puhkuseks. Sedamoodi käivad siin asjad :D
Ise lähen järgmine nädal matkama lõunasse, eks näis mis sellest välja tuleb. Ehk siis printsess-tüüpi isik peab magama telgis ja ei saa hommikuti dušši võtta :D tuletaevasappi! :D
Ahjaa, kui kellelgi on keegi, kes vajab tõlketeenust, siis ma olen täitsa avatud pakkumistele. Ei tea kas aasta alguse "pohmakas" või on majanduslangus ka minu sektorisse jõudnud, aga tööd peaaegu et polegi :(
Hiljem jälle!
Tellimine:
Postitused (Atom)
