Saksamaa keset Argentiinat

Kui ma viimati kirjutasin, siis teatasin suure häälega, et lähen Cordobasse Oktoberfestile.

Ja kui te arvate nüüd, et ma pole sellest pikalt kirjutanud seetõttu, et maitsvad kesvamärjukesed (uskuge mind, seda fraasi lugedes ei ole teie ainsad,kes mind imelikult vaatavad) on mind teise ilma või kuhugi saatnud. Aga ei sellist õnne teil kahjuks ei ole.

Enne Cordobasse minekut suutsin ma ennast suhteliselt oimetuks töötada (1 päevaga 64 lk tõlkida ei ole just eriline no bake cheesecake). Mistõttu loen ma seda 5 suurest linnast eemal oldud aega ja ehk ka liialt kulutatud raha täiesti õigustatuks.

Kuna keegi teine ei saa endale vabagraafikut lubada peale minu ja ühe mu sõbra Martini (ja kellel on ka sobivalt ka auto), siis otsustasime, et teeme väikse road tripi ja lähme vaatame Cordobat. Martin on üks maailma suurimaid Cordoba fänne muideks,tuleb tunnistada, ajas mul vahepeal ikka (no ma ei taha öelda, et ajas sita keema, aga ma ei suuda praegu ühtegi tsensuursemat väljendit välja mõelda) ... kopsu üle maksa (?). Ma olen ka suur Vormsi fänn, aga ma ei piki Vormsit igasse võimalikku võrdlusesse ja ma ei arva, et seal on maailma parimad kadakad vms :D Aga see selleks :D (antud avaldusest võite järeldada kui suur on mu iroonitsemise, sarkasmitsemise ja muidu üldise mürgipritsimise vajadus, sest siin maal seda eriti teha ei saa, solvuvad kuramused).

Ühesõnaga (mis meenutab mulle, et kuskil kirjutati, et eestlastel on komme peale "ühesõnaga" ütlemist moodustada "Kalevipoja"-mahus traktaat.

Niisiis :) Alustasime retke reede öösel vastu laupäeva kell 2. Ärge küsige, miks sellisel kellaajal, aga autojuht väidab, et talle meeldib öösel sõita. Mul oli ükstakama, ma keeldun igal juhul kategooriliselt Argentiina maanteedel autot juhtimast. Võtsin kodust padja kaasa, lasin autoistme alla ja vaatasin öist maanteed :D Nagu printsessidele kohane, eks :)Pealinnast Villa General Belgrano nimelisse linna (no pigem on ta kohalikus mõistes siiski küla) kestab ca 8-9 tundi. Tee oli peaaegu et tühi, mis tegi sõidu täitsa kiireks, tegime väikseid metsa- ja tankimispeatusi ja ei läinud 9 tundigi, kui laekusime linnakesse, mis esmapilgul jättis küll sellise mulje, et me oleme vahepeal salaja ookeani ületanud ja jõudnud Baierimaale. Aga siis täheldasin tänaval meesisikute keskmisest suuremat kaunidusastet ja jõudsin järeldusele, et ma ei viibi siiski amfiibautos. Sellega ma muidugi ei taha öelda, et sakslased koledad oleksid vms.

Villa General Belgrano on selline kohake, kus enamus elanikke on sakslased või nende järeldtulijad. Väidetavalt mingi sõjalaeva põhjaminekust pääsenud sakslaste pesakonnad. Mis tundub loogilisena, kui arvestada, et viimased 46 aastat on nad seal linnas Oktoberfesti korraldanud ja umbes igal tänaval on oma miniõlletehas. (et tunde kätte saaksite, siis palun kuulake seda lugu lugedes vabalt valitud saksa õllelaulu) :D Linna peatänav on kui Baierimaa suust kukkunud, aga ma kahtlustan, et tegemist on kavala turisminõksuga, sest jalutasin ka muudel tänavatel ja siis enam nii saksamaine ei olnud.

Kuna me ei olnud ühtegi ööbimiskohta broneerinud, sest helistades olid kõik kohad täis juba, siis asusime otsinguile. Ma küll eeldasin, et pean mõned päevad telgis ööblema, olime selleks puhuks ka vastavad atribuudid kaasa võtnud, aga nät... õnnestus. Leidsime hosteli, kus ei nööritud seitset nahka ja asetasime pakid vööri. Seejärel suundusime festivalikohta (mis oli lihtsalt üks piiratud linnapark) ja palusime esimese õlle. Sissepääs festivalile oli mõistliku hinnaga (20 pesot), aga andke andeks, joogipoolis festivaliplatsil oli ikka rämekallis. Aga noh, elus ühe korra Argentiina Oktoberfestil käia... :) Ma ei tea kuidas asjad päris Oktoberfestil on, aga siin on oluline osta endale isiklik õllekann ja sellega siis ringi liikuda ja erinevatest müügiputkadest endale jooki muretseda. Argentiinlased on muidugi head müügimehed ja mugavuse suurendamiseks on ka genereerinud spetsiaalsed paelad, millega saab kannu endale kaela riputada... eelistatavalt küll tühjana. Õlled olid täitsa head, iseäranis apelsini- ja maasikamaitselised (hea tsikk ma olen, onjo). Et asi päris lihtlabaseks joomaks ei kisuks on korraldajad ka kultuuriprogrammi organiseerinud. Laval esinesid pidevalt folkloorigrupid Argentiinas esindatud erinevatest rahvusgruppides... suurem jagu küll saksa-austria rõhuga, mistõttu teise päeva õhtuks suutsin ma vaevu hoida tagasi frustreeringuröögatust, kui hakkas kõlama järjekordne versioon hispaaniakeelsest õllepruulijast... kujutage ette siis... Ja mitte et see ainult festivaliplatsil oleks olnud. Kogu linnas olid ka valjuhääldid väljas, et ükski inimene sellest äärmiselt meeldivast muusikalisest elamusest ometigi ilma ei jääks.
Esimese õhtu tippsündmuseks oli loomulikult kohaliku Õllemissi valimine (JAH! ma ei tee nalja!). Olgem ausad, see hetk oli selle kaheksa kuu jooksul minu jaoks see, kus ma kõige rohkem tundsin puudust inimestest, kellega ma oleksin võinud oma Iroonika-Sarkastika aka Õelu vabalt-rivitult tööle lasta. Sest OH KUI PALJU OLEKS ÖELDA OLNUD. Uskuge mind, Miss Estonia 1988 tundub selle ürituse kõrval kui modernse missivalimise etalon. Sest sellist vanakooli missivalimist pole mina enne näinud. Ok, on tegemist Õllemissiga jms, aga ohjuudasküll need puhvis varrukatega kleidid ja see ekstreemset põnevust täis lavashow. Ja loomulikult oli 12-st missikandidaadist 10 hobideks muusika kuulamine ja trennis käimine (palun kasutada lugemiseks Piret Kalda häält etenduses Armastus Kolme Apelsini Vastu). Aga mehed olid publiku seas pöördes ja oh seda pettumuse vilinat-ohet, kui lubati trikoovooru ja seda ei tulnudki! Ja ma tõesti ei tea, kes seal missiks valiti, sest õues läks jube külmaks ja ma olin ca 36 h järjest magamata ja ma läksin hostelisse magama. Pärast muidugi ununes mul see oluline informatsioon küsimata jätta. Oh õnnetust.

Peale seda kui olime õlled ära mekkinud ja umpa-umpast hulluks läinud, pühkisime Villa General Belgrano tolmu jalgelt ja põrutasime üle mägede Mina Clavero nimelisse linna. Peisaazh oli muidugi impressiivne ja õhk oli nii puhas, et ma arvan, et pigem mürigtasin mina oma Buenos Airese õhku täis kopsudest välja hingamisega kohalikku loodust. Aga noh see selleks :) Kõige kõrgem punkt, kuhu me jõudsime oli ca 2000 m kõrgusel merepinnast.

Mina Clavero kui selline pole midagi erilist. Aga selle ümbruses on palju lahedaid kohti matkamiseks. Läksime siis mingisse lahedasse kohta, kus pidi üle kivide ronima ja üle jõe minekuks madalikke otsima. Lahe! Ainuke asi oli see, et härra reisikaaslane ei olnud mind teavitanud sellest, et läheb suurejooneliseks ronimiseks ja ma ei olnud vastavat varustust kaasa võtnud. Ehk siis teadke, et teksades ei ole just kõige mugavam suuri rändrahne ületada :D Ja kuna päike oli ka terav siis mina oma lumivalgekese jumega 2000 m kõrgusel sain nats kõrvetada. Ega ma kade tüdruk ei ole muidugi ja avaldasin kõvahäälselt ja õelasõnaliselt oma pahameelt, et mind sellisest aventüürist teavitatud polnud. Mõni ebarahulikum olevus oleks mu ilmselt sinnasamma selle peale ära uputanud :D Aga no ma palun,sellistest asjadest tuleb ette teatada. Hea, et ma diskopluusi ja kõpskingadega seal ei kakerdanud :p Aga ilus koht oli! (ving-ving).
Ööbisime ühes kohas, millele ma ei oskagi nime anda... linnast väljas ja selline kämpingu moodi asi, aga korralike tubade ja värkidega. Seal kandis on selliseid kohti väga palju, aga hooaeg pole veel alanud ja suht inimtühi oli (suvel on sinna võimatu ilma broneeringuta pääseda). Koha omanik oli mingi spa-kultuuri fännist isehakanud teadlane. Ja ta teadis Eestit selle järgi, et meil on mudaravilad! Uskumatu :) Selle kohaga seondub muidugi reisilolluse kõrghetk (sarjast hälvikute suvelaager). Panime oma asjad ööbimiskohta ja otsustasime linna sööma minna. Olime paar km sõitnud, kui Martin küsis, et kas ma mäletan, mis selle koha nimi oli. Mina: "eeee...ei". Aga me ei muretsenud, sest tee oli ainult otseotseotse. Nojah, õhtul kui me pimedas tagasi hakkasime sõitma. Siis ei olnud enam nii lihtne. pool tundi sõitsime edasi-tagasi :D Ma juba mõttes kujutasin ette kuidas ma pean teeääres kraavis autos ööbima ja kui mugav see on (ma olen ikka paadunud optimist). Lõpuks siiski järgisime minu naiselikku vaistu ja sõitsime veidi kaugemale, kui me arvasime, et peame sõitma ja leidsimegi üles. Siit ka õpetussõnad lollidele... jäta meelde, kus sa ööbid!

Järgmisel päeval sõitsime Merlosse, mis on linnake Cordoba ja San Luisi provintside piiril. Ilus linnake mäe jalamil. Käisime jälle veidi matkamas mägedes. Sõitsime mööda KÕIGE HIRMSAMAT teed üles mäetippu ja käisime ka laama-oliivifarmis (ei see ei ole mingi spetstüüpi oliiv vaid seal farmis kasvatatakse oliive ja laamasid :D). farmiomanik oli jõuluvana meenutav jutukas Eduardo, kes miskipärast särgikandmist eriti auväärseks tegevuseks ei pea, aga no see selleks. Peale seda kui ta oli meid oimetuks jutustanud ja mu üle naernud, kui ma küsisin, kas ma laamat katsuda võin (pidid olema nii arad loomad, et võivad suurest hirmust ja stressist ära surra lausa) ning meile oliive ja superhead oliivõli müünud läksime me ja hakkasime jälle ööbimiskohta otsima. Seekord mõtlesime, et oleme ülbikud ja võtame mingi šefima koha. Koha nimi oli Don Gregorio (a maffiamehi pold kuskil näha) ja oli üks ilusamaid külalistemaju, kus ma olnud olen. Ja et hommikusööki saada, pidi kardinad eest ära tõmbama :D Hea et suitsusignaali ei pidanud saatma :D

Ja siis me pealinna poole tagasi sõitma hakkasimegi. Martin oli suht kapsas küll ja üritas mind rooli sundida, aga ma hirmutasin teda eriliselt võigaste autoavariivalikutega, mispeale ta loobus. Jutustasin talle ka loo sellest, kuidas ma Rakveres Tsentrumi ees Honda roolis puuga võitlusse asusin. Teel tagasi Buenos Airesesse oli selline tuul, et põldudel (ja neid oli selle 9 tunni jooksul ca 90% ajast) oli mullatorm ja meie autole kukkus keset teed lihtsalt üks hiiglaslik oksajurakas peale. Õnneks midagi ei juhtunud. Aga jah, teeääres olid ainult põllud ja põllud. Tuleks vist mainida, et Cordoba provints ning Santa Fe, Entre Riose ja Buenos Airese provintsid, mida me läbisime on Argentiina põhilised agrikultuurihällid (seal need põldurid neid teid kinni hoidsidki). Ja tee oli piima-lehma-kana jms autosid täis.

Tegin teel olles ka väikesi observatsioone, et Eesti ei ole ainuke koht, kus kohtadele napakaid nimesid pannakse. Nono (aka vanaisa) on veel suhteliselt mõistlik. Minu jaoks trumpas kõik Liiapeksid ja Munalaskmed suure kaarega üle koht nimega Venado Tuerto. Ei kõla hispaania keele oskajale imelikult ega midagi, eks. Ja ega minagi teadnud, mis see tähendab. Aga siis valgustati mind...Eestis oleks selle linna nimi Ühesilmne Kits (ok, tegelt on hirv, aga see ei tee asja paremaks). Kujutate te ette, et ütleksite, "ma olen ühesilmsekitslane".... ma arvan, et ma ei pea rohkem ütlema midagi.

Elamuse poolest pean veel mainima, et ma proovisin ñandulihast tehtud sinki. Ausaltöeldes ma ei tea, mis selle eluka eestikeelne nimi on, aga ta on selline jaanalinnutüüpi asi (inglise keeles rhea). Täitsa söödav oli.

Ja kui nüüd söögi juurde tagasi tulla siis. Viimased kolm päeva toitusin ma peamiselt LEIVAST! JAH! JASSI SEEMNELEIVAST! Imre Kose võib oma imevigurid sigadele sööta. Ei ole midagi paremat kui Jassi Seemneleib :D (võib täheldada teatud eufooriat). Aga otsa sai!

Ja leiva tõi mulle Inga, kes tuli siia 2 kuuks hispaania keelt õppima ja kellega ma tema teisel siinviibimise päeval peaaegu 6 tundi katkematult eesti keeles latrasin :D Niiäge :D

Ja vähem kui kuu pärast tuleb härra Ragnar! Woohoo!

Ja arvestades kui kallid on detsembris Eestisse lendamiseks lennupiletid kaalun ma oma blogi lugemise tasuliseks teha :p Kui sellest ainult abi oleks.

Vatnii, käsi väsis ära :D

Tsau!