Jaa jaa, ma saan aru küll, et olen teid siin puhta unarusse jätnud, aga no andke andeks, elu on selline onjo :) Võtke siis nüüd oma kohvitassid ligi, sest ma kavatsen kõik mulle omasel kombel "lühidalt" kokku võtta.
Alustagem siis sellest, millega ma eelmisel korral pooleli jäin. Jalgpall! Jah! :) Käisingi siis vaatamas kohalikku väikeklubi Tigre mängu San Lorenzo vastu. Sõitsin rongiga kõigepealt San Isidrosse (Gonzo, esto es sobre tu pueblito de chetos, para que entendes algo :p), kus härra Gonzalo mulle väidetavalt Argentiina kõige jõukamat piirkonda tutvustas (jõukaim Wikipedia andmetel). No oli tore küll, puhtam ja kenam kui Buenos Aires ja tundus jube vaikne ja väike... kuigi seal elab rohkem inimesi kui Eestis :) Seejärel võtsime takso ja läksime Gonzo ühe kaasfännist sõbra juurde, kus pidi toimuma ettevalmistus mänguks. Nojah, olen käinud ka päris paljudel mängueelsetel üritustel Eestis ja võin kindla veendumusega öelda, et mõned asjad siin ilmas on igal pool täpselt ühesugused :D Detailidesse ma siinkohal ei laskuks, kui tohib :D Ettevalmistused tehtud (mille käigus tutvusin umbes 10 uue inimesega, kelle nimesid ma kahjuks ei mäleta, ja imearmsa koera Krugeriga, kelle ma hea meelega endale võtaks :D) suundusime siis edasi staadionile. Ahjaa, vahepeal sokutati mulle ka Tigre särk selga, et ma ikka massi sulanduks. Sest väidetavalt tõmbavat ma oma pikkuse (ausõna see ei ole niii hull), valguse ja siniste silmadega niigi palju tähelepanu.
Staadionile sisenemiseks pidi läbima tänava, mis oli selleks puhuks politseinike (ja hobuste!) poolt kinni pandud. Kott vaadati läbi ja pilet rebiti puruks ja staadionil me olimegi. Ok, Boca staadion oli suurem, kui Victoria (Tigre staadioni nimi), aga samas olin ma sattunud sellesse staadioni ossa, kus ei istuta ja kuhu pannakse nii palju inimesi, kui vähegi mahub. Päris huvitav (loe: hirmutav) oli alguses kui kogu see mass tribüünil hüppama hakkas, mistõttu terve konstruktsioon kurjakuulutavalt kõikus. Aga siis mõtlesin, et noh, ju see on mingi inseneriteaduslik paratamatus ja ta peabki nii kõikuma, sest kui ma olen ainuke 30 000 inimese seas, kes paistab kartvat... siis võib arvata, et mu hirm on alusetu. 15 minuti möödudes sain ma juba kõikidest laulusõnadest aru ja kisasin oma hjeleda hjaalega kaasa :P
Kõik see muidugi ei aidanud ja Tigre sai häbistava kaotuse osaliseks (numbreid ma siinkohal ei ütleks). Peale mängu arvasid kõik Gonzo sõbrad, et see on loomulikult minu süü, et halb õnn nende õuele tuli ja pärisid, et palju see pilet Eestisse tagasi ka maksta võiks. Ütlesin igaks juhuks võimalikult suure summa, sest mine neid tea. Oma fanaatilises fänluses, äkki ostavadki. Kuidas nad mu lennukile meelitaksid, on muidugi juba omaette teema :D
Igaljuhul oli see üks üsna emotsioonirohke pühapäev, mis tõestas, et jalgpallifännid on ühesugused igal pool. Kurvastavad südamest oma meeskonna kaotuse üle ja kasutavad vastasmeeskonnast rääkides maailma kauneimaid sõnu :p
Põhjus, miks ma kohe peale mängu oma blogisse sissekannet ei teinud oli selles, et mind kallati äkitselt tohutu töölaviiniga üle ja olgem ausad, kui ma ikka miljon lehte päevas tõlkinud olen, siis ei tõuse näpp enam kirjutama. Samas ei saa väita, et see tööhunnik vähenenud oleks. Mis on muidugi hea, arvestades, et teatud õemoodi sugulane oma sidekickiga tuleb mais mulle kolmeks nädalaks külla, siis ei saa ju koguaeg tööd teha.
Teine põhjus, miks mul ei olnud aega kribada, oli see, et ma otsisin korterit. Mitte et selles toas elamine siin mingi piin oleks. Aga tütarlapsel on tarvis rohkem privaatsust, onjo :D Ja kui mul on hädasti tarvis kohvitass kraanikaussi jätta terveks päevaks, siis ma seda pean ka saama :p
Aga välismaalasena on Buenos Aireses normaalse korteri normaalse hinna eest ja normaalses piirkonnas leidmine kõike muud kui lihtne tegevus. Esiteks, et üürida korterit normaalse hinnaga, pead sa üürima selle pikaks ajaks (a la 2 aastat või nii). Teiseks peab sul olema tagatis - keegi, kellel on argentiinas kinnisvara peab kirjutama paberi, et kui sa korteri maha põletad, et siis tema maksab. Ja seda pole mul kuskilt võtta. Seega jäävad ainult lühiajalise rendi võimalused (ja kuna ma ei kavatse mööblit ja pliiti osta, siis oleks vaja ka möbleeritud korterit). Räägitakse, et kinnisvarahinnad on siin viimase 6 kuu jooksul 50% tõusnud. Seda eriti välismaalastele üürimise osas. Ja need kuradi ahned värdjad (vabandust) küsivad mingi täiesti jubeda uberiku eest 600 dollarit nii et silm ka ei pilgu. Ja see uberik on tavaliselt stuudio ja mitte väga heas korras. Käisin mingit 6 korterit vaatamas ja olin juba lootust kaotamas. Mitte et ma ei oleks võimeline 600 dollarit maksma kuus, aga kas ma tahan nii palju maksta eluaseme peale?
Ja siis paistis tunneli lõpus valgus. Ma ei tea, miks ma sellele varem ei mõelnud. Üks mu sõber siin, Tomi, läks nüüd teisipäeval pooleks aastaks USAsse elama ja kuna tema on oma korteri kaheks aastaks üürile võtnud ja ei tahtnud seda käest anda, siis küsis mult, et äkki ma tahan seda niikauaks endale :) Vaatasin korteri üle ja muidugi tahan! Eriti veel sellise raha eest. Natuke rohkem valgust võiks seal ju olla, aga ma panen tule põlema :p Ja see asub niivõrd heas kohas. Ohtlikus ka natuke... 3 minuti kaugusel on Alto Palermo kaubanduskeskus ja Santa Fe tänav, kus on mustmiljon poodi :p Ehk siis... ma kipun kahtlustama, et see mis ma odavama üüriga kokku hoian läheb kõik eelmainitud kohtadesse :p
Ma ei ole veel uude kohta sisse kolinud, aga homme või millalgi teen selle triki ära :) Vat milleks kõik sõbrad kasulikud on, onjo :)
Siis tegin ka lõpuks sellise triki ära, et võtsin oma julguse kokku ja läksin juuksurisse :D Noh, tegelt tahtsin tumedamat värvi oma juustesse, aga eks ma lähen uuesti :p Muidu oli tipptopp värk. Naljakas oli muidugi see, et minuga tegeles kolm erinevat juuksurit! Esimene värvis juuksejuured, teine ülejäänud juuksed ja pesi pead, kolmas (kõige ilusam :p) lõikas ja kuivatas. Selline teenindus, et kuku pikali. Ja rohkem kui poole odavam kui sama asi Eestis!
Juuksed ilusaks tehtud oli aeg ette võtta reis, mis meil Jaagoga juba tükimat aega plaanis on olnud. Mendoza-Tucuman! Ostsime piletid Mendozasse ja läksime. Olin enne reisi külmetanud (mis ei ole eriti imekspandav, kui nelja tunni jooksul temperatuur enam kui 10 kraadi võrra langeb) ja lootsin, et läheb üle. Esimesel päeval Mendozas tegime seda, mida iga endast lugupidav veinisõber (mitte ajada segi lihtlabase joodikuga) Mendozas teeb. Läheb veinikeldreid külastama. Käisime ühes "käsitöö"veinikeldris ja ühes tööstuslikus. Ja esimeses olid paremad veinid :) Ja lisaks sellele viidi meid ka oliivõlitehasesse, sest sealkandis kasvavad ka oliivid päris usinalt :) Näiteks sain targemaks sellise teadmise võrra, et mustad ja rohelised oliivid ei tule kahelt erinevalt puult vaid täitsa ühelt ja samalt. Selle vahega, et mustad on küpsemad:) iga päev õpid midagi, onjo :) Selle koha, kus sai oliivõli maitsta ja supilusikatäis õli ära juua, jätsin ma vahele. :p
Järgmisel päeval käisime mägedes. Nüüd võin uhukusega öelda, et olen olnud 4500 m kõrgusel merepinnast, seal kohas Argentiina ja Tšiili piiri juures, kus on lunastaja Kristuse kuju (kuju kohta loe lähemalt (inglise keeles) siit). Kiired liigutused ei olnud seal just teretulnud nähtus ja tuul oli selline, et pea tahtis ära lennata. Veel olen ma näinud nüüd Aconcagua mäetippu, mis on Põhja- ja Lõuna-Ameerika kontinentide kõrgeim mägi. Ja muid imetlusväärseid asju (nt. Puente del Inca e. Inka sild, mis on looduslikult moodustunud kivisild)
Veel kolasime niisama linnas ringi. Mendoza on selline väike ja vaikne linnake ja minuarust linnas kui sellises pole midagi erilist vaadata. :D Aga noh, võibolla olen ma selle Buenos Airese meluga ära harjunud.
Kuna ma ei tundnud ennast just eriti hästi, siis mõtlesin, et okei, võibolla haigena Tucumani minek ja seal siis poolpidusena ringirallimine pole eriti hea mõte ja tulin tagasi Buenos Airesesse. Mis ei pruukinud just kõige targem valik olla :s
Nimelt on mingid jobukakud (väidetavalt mõned talumehed, kes siin paar nädalat tagasi mässasid) kuskil Tigre lähedal põllud/pilliroo (ma ei saa täpselt aru, sest erinevad allikad väidavad erinevaid asju) põlema pannud. Ja mitte just väiksekaliibriliselt. See tähendab seda, et juba kolmandat päeva on linn kaetud ühtlase suitsupilvega. Ja koguaeg on selline hais, nagu istuksid lõkke ääres. Väidavad, et toksiline ei ole (ma siis usun), aga ebameeldiv on igal juhul. Eriti, kui sul on köha. Eile pandi isegi mõned teed kinni, sest nähtavus on väga halb. Ja eile pealelõunal ei väljunud Buenos Airesest teistesse linnadesse ühtegi bussi ning linnas asuvast lennujaamast ühtegi lendu. Sest kotis pole just eriti ohutu lennata/sõita. Käsivad aknaid kinni hoida (mitte et see aitaks), vett juua ja õues mitte sportida. Asja teeb hullemaks see, et Buenos Aireses, kus tavaliselt on päris palju tuult, on TÄIELIK tuulevaikus. Ilmaennustajad ütlevad, et esmaspäevaks peaks tuul tõusma ja siis läheb paremaks. No ma loodan, et ma selleks ei ole suitsukanaks muutunud. Suitsupilv on nii suur, et see on juba otsapidi Uruguays väljas. Kuradi jobud. Kõik see puhas mäeõhk, mis ma Mendozas sisse hingasin on nüüd lännu. Aga noh :D Vähemalt ei ole igav.
Mu sõbrad siin naeravad, et ma olen siin kaks kuud olnud ja juba olen ma täitsa uskumatuid pildikesi Argentiina elust näinud (pottide kolkimist protesti märgiks, teede blokeerimist protesti märgiks, fännide omavahelist kaklust ja seda, kuidas üks suurlinn mitmeks päevaks suitsu mattub). Mida järgmiseks :D
Eks see ole näha siis :p
Edaspidi luban enda tehtud pilte ka üles panna, praegu eriti ei viitsi :D
1 kommentaar:
Postita kommentaar