Olen peast soodastunud! Ja maailmas ei ole tööle paremat asendustegevust kui pläkutamine. Ja kuna mul parajasti puudub pläkutamisohver, siis valan oma pläkutamisvajaduse siia välja. Eeldusel muidugi, et mul eesti keelsed sõnad meelde tulevad. Sest vahepeal juba kipub sellega probleeme tekkima. Ükspäev ei tulnud sõna "valgusfoor" mulle meelde. Mitte et see nüüd oluline katastroof oleks olnud, aga antud hetkel oli see oluline sõna, eks. Ja tänu sellele jäi mul nalja püant (ärge mitte lootkegi, et ma seda sõna õigesti oskaks kirjutada) rääkimata, mille tulemusel mind vaadati kui tsirkusetola. Mitte et seda nii või naa ei tehtaks, eks.
Täna läksin supermarketisse ja.. ostsin viinerit. Kujutage pilti. Inimesed, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et ma olen pigem nõus Edkar Savisaarega kaera-jaani tantsima kui viinereid sööma (rahu, niipalju eneseväärikust suutsin ma säilitada, et juustuviinereid ei ostnud... võinoh, neid on siin sama laias valikus kui hapukoortki... ehk siis ei ole). Vat mis tavapäraste produktide puudus inimesega teeb. Aga ma tegin paki lahti, nuusutasin, ja panin paki külmkappi tagasi. Ootan, kuni halvaks lähevad, siis on vähemalt põhjus ära visata. Teine võimalus on, et ma viin selle viineripaki supermarketi ees resideeruvale paljulapselisele emale, kes alati palub, et talle midagi ostetaks. Aga ma ie tea, mul on alati paha tunne midagi avatud pakiga viia :)
Ahjaa, miks ma need viinerid üldse ostsin siis, küsite... no viineriisu oli noh. Aga sel viineril polnud üldse Rakvere vinku lõhn. Ma maitsma ei hakanudki üldse.
Teiseks...minu lambalembus on teada-tuntud fakt, eks. Ja ma olen lambaliha vist ainult elus ühe korra söönud, seda enda teadmata. Lambad on nii armsad, eks. Ja mis ma siis nüüd suures meelesegaduses (või pigem viitsimatuses süveneda) tegin... lubasin ennast pühapäevaks ühele suurejoonelisele lihagrillimisele. Pärast selgus, et tegemist on cordero a la cruz-iga (eesti keeles oleks see siis... lammas ristil vms). Lisan ka pildi, et te seda jubedust imetleda võiksite, kuigi see nimi iseenesest on juba piisavalt ekspressiivne. Mul on siis pühapäevani aega ennast vaimselt sellisesse staadiumisse viia, et ma suudan ennast ära petta, et tegemist on papist lambamulaazhiga, mis tegelikult ei ole kunagi olnud aasal kekslev villapallike. (nojah, selle jutuga ma ennast väga lähedale sellele seisundile ilmselt ei vii).
Aga muidu on kõik endiselt äge. Kevad hakkas, teate jah? Ja täna oli ilm kohe kevadiselt kevadine! (ma ei saa ütlemata jätta, et see vaiaotsas lammas hakkab mu südant vaikselt pahaks ajama).
Siin maal on kevade algus, ehk 21. september suur pidu ja pillerkaar. Enamus inimesi ronib oma matede ja asjadega parkidesse värsket õhku naudisklema. Käisin minagi siis oma uute sõpradega Plaza Francial. Samumeie. Seal oli umbes Eestijagu rahvast. Ja ei saa muidugi mainimata jätta, et väga suur osa nendest inimestest seal suitsetas seda va kanepipoissi. Või vähemalt nii tundus, sest aur oli üleval koguaeg. Lisaks esinesid seal erinevad bändid ja tsilliti niisama.
Ahjaa, ma käisin ju vahepeal Tsiilis. Aga ma ei viitsi väga pikalt sellest kribada. Kokkuvõtlikult võin öelda, et tsiillased naeratavad veel vähem kui eestlased. Või olen ma lihtsalt selle argentiinaliku ülevoolavusega nii ära harjunud, et see tundus nagu näkkusülgamine :D Aga no mis teha. Elavad
nad seal oma maariba peal ja ega see Pinochet just kõige meeldivam isiksus ei olnud, eks :) Aga niipalju kui ma maad ennast nägin oli ilus. Valparaiso ja Vina del Mar ja Santiago. Lisan meeleoluka pildi ühest majast Santiagos.
Täna kipub mu blog kuidagi toiduteemaliseks. Aga no ma ei saa ju jätta rääkimata. Pidin siin eelmine nädal minema ühele õhtusöögile, kus oli palju rahvast erinevatest rahvustest ja igaüks pidi midagi valmistama. Soovitavalt oma riigile iseloomulikku. Teada-tuntud fakt on jällegi see, et ma just Imre Kose ei ole. Sips-sips basiilikut võin lisada, aga sellega mu ponnistused reeglina ka piirduvad. Noja, ja lisaks see, et lihtsaid asju nagu näiteks kartulisalat ei saa siin teha. SEST SIIN EI OLE JU HAPUKOORT KURATVÕTAKS! Ja siis otsustasin ma, et teen porgandikooki! mitu päeva piidlesin internetis seda retsepti - ei tundunud just eriline kondiväänamine. Kutsusin veel sõber Martini katsejäneseks eelmisel õhtul, et teen igaks petteks proovikoogi, sest ei lähe ju seltskonda mingit käkki pakkuma. No see gaasipliidindus on siin üks keeruline värk. Muidu olen ma sellega päris ära harjunud, aga see ahi, raibert, töötab ainult täisvõimsusel, mistõttu kipub koorik enne ära kõrbema, kui sisu valmis saab. Aga jahtunud peast oli kook täitsa konsumeeritav. Nii et kui ma veel harjutan, siis võib must veel pagarmeister saada. Või siis mitte. :D
Ja siis ükspäev leidsin ühes poes TILLI! Ärge mõistke mind valesti. Muidu müüakse siin kõikemõeldavaid rohelisi moodustisi (enamus neist näeb välja nagu lihtlabane malts ja enamust neist ostetakse suuuurte kilekottide kaupa), aga vat tilli ei müüda. Ma siis peaaegu et röögatasin rõõmust ja ostsin kohe terve karbitäie. Ja et te ei arvaks, et normaalsus minus mingilgi määral säilinud on, siis tunnistan, et krõmpsutasin lõbusa lambukese kombel pool sellest karbist niisama ära :D Psühholoogilt abi veel otsinud ei ole, aga peaks vist...?
Aga mul on lootust varsti musta leiba saada!! :D Jassi teraleiba!! hetkel olen ma nõus seda ka täiesti kuivanud kujul sööma. :D
Selliselt ka lõpetan tänaseks :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar