märgindus

Mõned aastad tagasi naersin ma ühe prantsuse tüdruku üle, kes Eestis olles ei saanud aru, et kui kahe ukse peal on kummalgi kolmnurk, ühel teravik üles ja teisel teravik alla, siis kumba vetsu tema minema peab.

Täna käisin kohvikus ja kui ma WC-sse läksin, siis seisin kaks minutit nõutult uste ees lootuses, et kummastki keegi välja tuleb ja ma saan aru, kuhu ma minema pean. Ühe ukse peal oli H ja teise peal M. Minu aju genereeris sellepeale esialgu osavalt, et M on mehed, aga siis jäin mõtlema, et mis see H siis on? Ja mul läks tervelt kaks minutit aega, et jõuda üsnagi üpris loogilisele järeldusele, et M on tegelikult MUJERES (naised) ja H on HOMBRES (mehed). Nojah.

Pärast olin ma sunnitud päris pikalt enda üle naerma. Aga siinkohal ei laskuks ma detailidesse.

Kui nüüd laskuda rubriiki "lõbusad lood", siis tuleb tunnistada, et niikaua kui ma liigutan tekitan ma ise siin vabatahtlikult kolunaade. Viimane meeldejäävam sündmus oli seoses minu kalduvusega iga asja peale ehmatada.
Jalutasime Marisega San Telmo laadal ja mina mõttessevajunult vaatasin, mis usinad käsitöölised on valmis nikerdanud, üritades samal ajal rahva seas edasi nügida... korraks jäi mu pilk aga pidama inimesel minu kõrval, või noh... tema jalal. Jah! Nimelt oli üks klouniks maskeerunud mees otsustanud, ilmsest tähelepanuvajadusest tingituna, ca 1,5 meetriste karkude otsa ronida ja kõndis rahva seas ringi. Seda ma loomulikult ei oodanud ja minu automaatne (ja täiesti südamest tulev) reakstsioon oli röögatada. Ja mitte eriti vaikselt. Pigem ikka kõvasti, et inimesed kvartali kaugusel ka ikka kuuleksid. Ja ilmselt kuulsid, sest Maris ei olnud ainus inimene, kes naeris... umbes terve kvartalijagu inimesi naeris mu üle. Ja olgem ausad, ega ma ise ka ei nutnud just :)

Vot sellised lood. Ei tasu ikka liiga mõttes olla siin Buenos Airese linnas.

tsaupakaa!