koopainimestest ja muust

No tere!

Öelda, et sellest ajast kui ma viimati siia blogisse kirjutasin on palju mett verre voolanud oleks ilmselge ... mis see liialduse vastandsõna nüüd oligi??? No saate aru küll.

Et miks ma ei ole ammu kirjutanud? Esiteks see ilmselge inimlik viitsimatus :D Teiseks, oli kiire :) Õde oli siin ja oli muudki teha kui romaani kirjutada. Kolmandaks, ma tegin vahepeal nii palju tõlketööd, et kui ma oma töö pärast kirjutamise olin lõpetanud, siis tundus see lõbu pärast kirjutamine enam mitte nii lõbus. Ja kolmandaks...või see oli juba neljandaks... jah, neljandaks, mida ma siin ikka kirjutan kuidas ma iga päev poes käin ja tööd teen :D

Aga nüüd tuli mul viitsimine tagasi, vist :p

Alustame siis suvalises järjekorras asjadest, millest ma veel kirjutanud ei ole :)

1. Kui mu õde ja tema pikkpoiss siin olid, siis me käisime Põhja-Argentiina ilusates kohtades :) Iguazu koskesid vaatamas ja Salta-Jujuy indiaani-tüüpi piirkonda. Kui enne oli Perito Moreno liustik kõige impressiivsem asi, mida ma kunagi näinud olen, siis tuli nüüd Iguazu (ja eriti Kuradikurk ja eriti kuuvalguses vaadatuna) ja kikkis Perito Moreno ässa nii et tolmas. Suu oli ammuli ja sõnad "apppi" ja "issandkuiilus" suurendasid järsult oma kohalolekutihedust minu sõnavaras. Vabalt võib öelda, et kui on väikseimgi võimalus sinnakanti minna ja kui keegi sellisel juhul mõtleb, et "aaaaaahhh, mis ma sellest kosest ikka vahin" siis seesinane persoon võib ennast silmapilkselt pimedusega lööduks tunnistada. Soovitusena võib muidugi öelda ka seda, et kui on plaanis võtta Iguazus paadisõit, mille kestel solgutatakse teid koskede alt läbi (mis on tõõõõõsiselt lõbus :D) siis tasub vahetusriided kaasa võtta. Seda sellepärast, et selle sõidu jooksul saab korraliku kontideni survepesu ja ma arvan, et ma olin kuni maksani täiesti läbivettinud. Ja peale seda ei ole treppidest just kõige lihtsam üles vantsida, sest va teksapüksid kisuvad sind teises suunas tagasi. Lõbusust see ometigi ei vähenda :D
Salta ja Jujuy piirkond olid ka lahedad. Seal elab Argentiina kõige suurem argentiinlaste kogukond ja oh juudas, mis kohti seal on. Mägedes on väiksed mudaonnidega majad, kus kohalikud indiaanlased siis pesitsevad ja kokapuulehti nätsutavad. Me ostsime kah neid (sest kuni 100gr isiklikuks kasutamiseks on seaduslik) aga noh :D Ma kahtlustan, et kas meile kui lollidele turistidele müüdi kaselehti või siis tõesti tuleb pesapallisuurune nutsak endale põske toppida, et see värskendav effekt tekiks :D

2. Kolisin! Kuna mu sõber Tomas otsustas, et USAs ikka ei ole niii tore olla ja Argentiina on ikka palju parem, siis pidin ma otsima endale uue pesa, sest on talv ja palmi all ei taha väga elada. Kuigi kui Eesti talvega seda siinset talve võrrelda, siis on see ikka lust ja lillepidu (mõni päev on päris külm - ca +5 C või nii, aga järgmine päev võib jälle +20 olla). Aga noh, arvestades minu mugavust, siis pappkastielu ei ole päris minu stiil. Asusin siin otsingutele, ilmselge skepsisega. Lühiajaline üürimine on siin ikka üks ebameeldiv tegevus. Väljamaalastelt kooritakse seitse nahka, kuigi reeglina on korterid, mida pakutakse ilusad ja korralikult varustatud jne. Lõppkokkuvõttes leidsin ma endale superkena kahetoalise (RÕDUGA!) korteri, mis on ainult 5 kvartalit vanast kohast edasi. Elan nüüd põhimõtteliselt Botaanikaaia kõrval :D Ja kui keegi küsib, et kus ma elan ja ma ütlen, et Ugarteche, siis vaadatakse mind mõistvalt, noogutatakse ja ilmselt nähakse mu pea kohal euro/dollari märki hõljumas. siin tänaval pidi elama paras posu rikkureid. nojah :D Kuna Argentiinas on väga oluline see, kuidas asjad tunduvad ja mitte see, kuidas tegelikult on... siis ma ei hakka kedagi ka veenma selles, et ma just kaaviarivannis ei käi :)

Kuigi... aasta nali on see, et mul on oma koristaja :D Omanikud tahtsid, et mul käiks kord nädalas koristaja ja hoiaks kõik korras. Siin on see koristajatädi käimine nii nii tavaline, et mulle mõnikord tundub, et asi ei ole üldse kodude korrashoidmises vaid pigem selles, et inimesed, kellel on rohkem annavad inimestele, kellel on vähem. Ilmselt doktorikraadiga koristajaid siin ei kohta ja tavaliselt tulevad nad ikka kuskilt kaugelt linnaosast. Minu oma (Noemi) tuleb Liniersist, millel ei ole just kõige parem kuulsus. Aga karta polevat midagi, sest ta käib mu korteri omaniku ja poolte tema sugulaste kodusid koristamas, nii et :) Näis :D Siiani pole ta veel ühtegi tretti teinud. Täna tuli, aga siis juhtus selline nali, et sel hetkel kui ma magamistoas lampi põlema panin käis ilgem kõmakas ja korteris ükski asi enam ei põlenud ega töötanud. Näppisin siis neid nuppe (no need, mida näpitakse, kui elekter ära läheb) aga ei midagi :D Kutsusin majahoidja, aga tema ütles et ei siia peab ikka elektriku kutsuma. Helistasin omanikule ja ta ajas asja. Ei läind kolme tundigi kui onkel kohale tuli. Ma jõudsin juba vahepeal närvi minna ja endale ette kujutada, kuidas mul töö tegemata jääb ja ma pean siin õhtul küünlavalgel külmetama :P Selline optimist olen siis :D Aga kuna ma siin kirjutan, siis järelikult olen ma jälle elektrifitseeritud :D Mõnnaaaaaa :D panin kohe kõik lambid põlema :D

Olen vist veidi segi pööranud :p

3. Hakkasin ujumas käima!! Jaa! Otsisn pikemat aega kohta, kus ennast liigutada saaks, aga väga paljusid ujulaid ei leidnud. Ja siis ükspäev kõndisin niisama ringi ja oppaaa :) Vanast kodust oli umbes 10 mintsa kõndida, uuest on 5 või vähem :) Odavam, kui Eestis ja nüüd pole mul mingit vabandust, et aaaaaa nii kaugel, ei viiiitsiii... Nutan ja lähen. Esimest korra basseini hüpates oli küll naljakas. Vesi oli nagu Eestis lastebasseinides on, tundisn ennast ikka päris pingviinina :D Aga nüüd olen ära harjunud ja eile näiteks tundus vesi isegi veits jahe. Või oli see sellest, et ma seal 1,5 tundi sehmisin, ei tea.
Teine naljakas asi on seal see, et peab läbima arstliku kontrolli enne kui basseini lubatakse (tegelikkuses keegi ei kontrolli, kas sul see arsti kleeps on kaardi peal või ei). Läksin siis meediku tuppa. Selline 1.50 paks kiilakas kutt. Seletab, et ma pean minema riietusruumi (alumisel korrusel) ja trikoo selga panema ja siis tagasi tema juurde tulema (ülemisel korrusel) ja siis tema vaatab mind üle. Khmm, no ei ole suuremat tahtmist triksi väel mööda ilma ringi kalpsata (ja ma ei ole kedagi kunagi seda tegemas näinud seal). Aga siis onkel ütleb mulle, aga noooh, sul on selline nägu, et sul ei ole haigusi, võta kingad jalast ära, ma vaatan su varbaid. Ja oligi kõik.. Nii need asjad Argentiinas käivad :p Lükkad leti alt 20 pesose või volksutad siniseid silmi ja asjad lahenevad imeväel. Mõnikord on see tore... mõnikord niimitteväga.

4. Jätkan enda tõestamist friigimagnetina. Jah, see on nii tõsine asi, et vajab kohe eraldi punkti. Ma olen nii mõnelegi juba jutustanud oma erakordsest friigilikust 100 m ühel suvalisel õhtupoolikul suvalisel tänaval Palermos. Aga see on nii hea lugu, et korrakem seda veelkord. Astusin rahulikult kodu poole (olgu, ei olnud just väga tavaline õhtu, sest pooled buenosaireslased olid tänavatel ja kolkisid maameeste toetuseks potte ja panne). Astun ja astun ja vastu tulevad kaks meesterahvast. Olen omandanud juba teatava vilumuse ja ma juba näen, kui mulle midagi ütlema hakatakse. Aga seekord ei tulnud sealt midagi tavalist. Tuli hoopis... "uh, kakaja krasavitsa". No seda ma tõepoolest EI OODANUD. nüüd ma muudkui kirun end, et ma suu ammuli vahtima jäin ja talle mõnda Talseni-Reinu õpetatud venekeelset kaunissõna tema poole ei lennutanud. Aga ma olin tõepoolest shokis :D Kõndisin siis shokeerituna veidi maad edasi. Üks mees karjub mulle... "mirame mirame" (vaata mind, vaata mind (aga mitte Bläk rokiti moodi). Ma igaks juhuks ei vaata ja kõnnin edasi. Karjub uuesti. Ema Teresa minus (LOLL EMA TERESA) tõstis pead ja mõtles, et äkki inimesel on mure ja vajab abi. Peatusin siis hetkeks (kõhklevalt)... tema hüüab selle peale "sabes que tomo viagra" (tead ma kasutan viagrat). Nojah, mis seal siis ikka....selles osas ei sooviks ma teda kuidagi aidata.... ja kasutan oma oskuslikku loll-turist-meetodit ja hüüan talle vastu "NO ENTIENDO" (maisaaaru) ja kõnnin edasi. Kiiresti kõndisin, otse koju.... vältimaks igasugust edasist veidrust, millega ma kokku oleksin võinud puutuda. Ärge saage valesti aru, kellel olekski midagi selle vastu, kui sulle midagi ilusat öeldakse. Aga see viimane... no ma palun.
Eelmisel nädalal kõndisin tänaval ja politseiauto sõitis mööda... politseionu pistis pea aknast välja, hüüdis "hermooosaaaaa" ja andis signaali.
Üle-eelmisel nädalal tulin taksoga õhtul Beto juurest... ja taksojuht andis mulle oma numbri, et kui ma peaks temaga välja tahtma minna.
Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et ooo vaadake, küll ma olen ikka kaunitar ja popp mutt siinsete pässide hulgas. Vaid selleks, et te saaksite aru millises Tarantino filmis ma siin päev-päevalt viiblen! Ja kui te keegi teate mõnda posijat, kes võtab maha friigimagneteid, siis andke teada :D

Muidu on Argentiina elu nagu Argentiina elu ikka. Koguaeg keegi protestib. Telekanalites räägitakse enamasti sellest, kes kellega salasuhet peab ja kes "tantsud tähtedega" saates liiga pornograafilisi poose võttis. Ja seda kõikidel kanalitel. Ma vist ühe korra nägin riigitelevisiooni uudistes ühte välisuudist...

Vot sellised lood :D
Ma lähen nüüd ujuma :D